Sõnale hing leiti 3183 luuletust (top)
Astun maikuu hommikusse
Astun maikuu hommikusse,
päike säramas mu teel,
soe tuul poeb juuste sisse,
sasib soengut. silmad märjaks teeb.
Õhk on värske, kopsudesse voolab sisse,
nina sireli magustat lõhna püüab,
madal kastene rohi
mu jalgu märjaks teha püüab.
Sinises taevalaotuses linnukene hüüab,
mu süda linnukese hüüdu mõistab
ja vabaduse tunne poeb mu hinge sisse,
vapral meelel astun maikuu hommikusse.
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!
Peipsi ääres
Ma jätsin oma jälje Peipsi randa
kui vesi soovib võtku enda kanda
Ma jätsin oma pilgu laineliiva
eks tule tuul kui tahad sealt ta hiiva
Ma hinge jätsin karbiklibukalda
vihm uhub- aegu oodata ei malda
Ma jätsin ennast roo ja rüsi vangi
nii keeruliselt lihtne Peipsi ongi