Sõnale hing leiti 3173 luuletust
Arglikus
"Ma jälestan seda päeva, kui sa sündisid"
ütleb ülem sulle silme ees
"miks sa minema küll kõndisid?"
talle ei loe haav su hinge sees;
loodus geenidesse tegi vea
adrenaliini valesti kasutasid
mis saab sellistega, sa ei tea
debati enesekaitseks ohvitseriga pidasid;
pidid ju kodumaa nimel kõigeks valmis
olema, aga alla andsid
näha on kõigi silmis
arglikus - millega oma sõna murdsid;
konflikti ajal ei loe, mis sa tunned
pidanud olema valmis, hing, ihu ja sooled
kui vastu kõigile hakkadki, siis sured
ja miks seda enne ei tehtud, kui nõrk oled?
Mässavad tormituuled
Tormituuled mässavad,
nii merel;kui ka maal,
mässab inimese hingki sees,
kel asi pole klaar.
Mässumeelsed vahepeal
oleme me kõik,
kui meel ja mõte selle peal,
et ühiskonnas puudub tasakaal.
Siis vaiki olla enam saa,
suus ja keelel sõnad,
hakkavad mässama,
nagu tormituuledki maa ja mere peal.
Mõned laulud nii valusad on
Mõned laulud on nii valusad,
et hingepõhja kraabivad,
seest pisarad välja kisuvad
ja südame nutma panevad.
Kui sa niiväga kedagi armastad,
siis kuuladki valusat muusikat,
Kui heli läheb valjemaks,
paisub rinna sees valugi suuremaks.
Valu kiirgab siis, su igasse hingesoppi
ja südamel raske vahest,
on saada sellest sotti.
Armumine
Armumine-
on võti kellegi südamesse,
see hing võib olla habras ning noor,
nagu meie maakoor.
Vastu tahtmist öelda kellelegi,
asendasin sind millelegi.
Tean, et hoiad sa mind,
tead, et hoian ma sind.
Minu maailm see suletud tuba,
sõnu maalin- korrata ei luba.
Kes kord üle astus,
see igavikku jääb.
Mõni mõte mis unustatud on juba,
kadunud tundeid meenutab alatasa.
Kuid siiski korrata ei luba,
oli vaid maailm ja see suletud tuba.
Tulen Sinu poole
Ma tulen läbi valgusvihu Sinu poole
ja võtan kõik Su mered enda hoolde,
kui kõiki ei saa, siis poole sellest.
Sul pole enam pisaraidki,
mida kuivatada
ja südames on kõle, ammu jahtunud juba.
Kuulda on Su hinge nuttu tasast,
tean küll, kelle-, või mille pärast,
aga siiski edasi Sa püüad liikuda,oma eluga.
Sa tea, et olen Sinu ingel,
kes tunneb kõiki valusid,
kuigi elan, olen taevas-kõik valud jõuavad minuni.
Minagi kord liha ja veri olin...
Nüüd elab hing, mis elada tohib.
Luuletus
Elan Sinu tunnetes sügaval,
liigun Su hinges
ja istun südame peal.
Olen Su rõõm, kurvastus ja pisarad,
inspiratsiooniallikaks heaks.
Olen Su hääletu kaaslane truu,
vahest haavatav, vahest mure suur.
Siiski rõõm on elada Sinu tunnetes sügaval,
liikuda Su õrnas hinges
ja istuda sooja südame peal.
Julge armastada
Julge armastada südames kevadet,
julge nautida kuumavat suve,
julge lehvitada lehesajus sügisel,
julge hüüda üle sillerdava lume.
Julge armastada kõike, mis Sinus,
julge olla igas hetkes nii väikses,
julge nautida soojust ja ilu,
julge hoida südames päikest.
- Tarmo Selter -
2022
Kõrge sinitaevas
Kõrge sinitaevas
ja särab päikene,
kuid kuskil maa on vaevas
ja ilm on nutune.
Oh, kuidas tahaks saata
üht päiksekillukest
ja tüki sinist taevast,
mis tuleks südamest.
Ma hinges saan vaid loota
ja mõtteis soovida,
et särama lööks päike
kogu maailma.
Sinitaevas kõrge
ja kuldne päikene
on ikka sõbraks meile,
kui raske südamel.
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
Tunne
Tunne hommikust kargust põsel,
päikese paitust palgeil,
lausu sõnu, mis ühele tõde,
teisele jälle teeb haiget.
Lase tuulel paitada pead,
niisutada vihmal oma nägu,
ole ise, tee teistele head,
ära põhjusta asjata valu.
Hoia teisi, kes hoiavad Sind,
vasta samaga neile, kes mitte,
nii ühele päikest toob hing,
kui teine alles vaatab enda sisse.
- Tarmo Selter -
2022
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.