Sõnale hinged leiti 123 luuletust
Hinged
Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.
Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest -
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.
Kes mind hoiaks? Kes mind vajaks?
Ootes koidikut,
üks silm naerab, teine nutab...
Kaunis muinasjutt.
/Mari Uri/
Hinged
Kui palju hingi üles tõuseb,
tõuseb maa seest taevasse,
kui üles kaevatud saavad hauad,
massihauad, kui võigas see.
Seal risti-rästi inimesed sees,
kes võidelnud, oma kodumaa eest.
Seal risti-rästi naised ja süütud lapsed veel,
kel elu ära võetud-
Ei tea, mille eest!
Kui hinged taeva saavad
ja puhastatud saab maa,
siis röövkiskjad aru andmas,
mitu surnut hinge on neil südame peal.
Nüüd keelgi ei tõrgu ütlemast,
et see on genotsiid...
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari Uri/
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
Valguse poole ...
Üksi triivid saatuse merel.
eluraskuste tormides seal.
Otsi varju me kodusaarel,
või hukkud ta karide peal.
Leia - sõber , teekaaslane,
mõte kel ergas karsklane.
Abiks hinged sul armsad,
käija kellega ühised rajad.
Koos lähete valguse poole,
nii tahtejõud kurja võidab.
Tasud perele vaeva, hoole,
õnne randa , elulaev jõuab.
Hansi!!!
igavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
Kodukolde tuli ...
Kui vapraks vahel vaimu ka ei sea,
mõeldes , on talvgi elamiseks hea.
Jääb unistuseks kevadloodus rõõsk,
helge suvesooja paitav päikselõõsk.
Õrnad loodus õied olnud siin maas,
talvelgi südameis õitsevad taas.
Nüüd soojendamas kodukolde tuli,
hinged kallid, kuid ootad kevadtuuli.
Hansi!!!
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Aasta kaunemail õhtul
Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ja lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.
Vaadates pühale puule,
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
Hingede aeg
Vaikselt rändab hing,
ja aknal põleb küünal.
Varsti kohal on hing,
sest su aknal põleb küünal
Sa tead, et ta tuleb,
tead, et ta armastab,
Ta teab, et teda ootad,
teab, et sa armastad
Ja kui ta kohal on,
on kõik justkui parem
Ja kui ta läheb...
...on kõik nii, nagu varem.
Tinast sülem
Ei möödunud 104. aastapäev pidulikult
mis Eestile sümboolselt pähe jäi
ja nüüd üle 6 kuu hukatlikult
möödunud ja aeg tagasi ei käi;
tinast sülem kasvab ja liigub
nagu ronkade parved viimsepäeval
mis sajab või maal ja merel kiigub
on mõõgaga ratsamehel karneval;
Kasakate maal, mida susib vikatimees
olles külgepidi hukatusega
kõik, mis on sülemi ees
ühineb peatamatu kurjusega;
kuidas sa surra tahad?
tuli, kuulid, kahur, külm või nälg
vedelevad alla jäänud kehad
see on korduva ajaloo jälg;
pealike sõnad Brüsselist
nende teod koletise sisse ei .....
Ikka see hea ja kurja ahel
See mis olnud tõde
Murdub puruks
Kaduval on oma kalmistu...
Rohtunud hauad
All möödunud ajad
Kõik ajastud
Puhkamas mullas
Olid kord
Valged ajad
Vaevades sajand
Sõjad ja rahud
Mõistmata tahud
Targad kuningad
Õilsad hinged
Kuid alati pinged
Pooluste vahel
Ikka see hea ja kurja ahel
Ei lõpe
Ei kao
Olematusse vao
Aina see sama
See surmatants
Me südameis
Avatud kants
Kui seda poleks
Kui ometi poleks
Kuidas siis
Kõik saaks
Ja oleks...
30.03.22
Lootusrikkalt
