Sõnale hinged leiti 179 luuletust (parimad)
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Värvid me hingedes
see pitsitav igatsus,
mul rinnus kui vigastus,
sisimas, seal ihaldus,
palun hoia mind.
näed, ei saa ma rahu,
see tunne on nii suur,
ei südamesse ära mahu.
ootan, et valla pääseks tuul,
teele saadan siis sul' suudluse,
loovutan oma nooreliku vooruse,
sulle, sest sa kuulud mulle.
su pärast jookseksin ma tulle,
et veel vaid säraksin su silmis.
algul tundus kõik kui filmis,
mustrid pilvedes, värvid me hingedes,
nüüd hävid sa kogu selle pinge sees,
mis ma sulle iseendaga tekitan.
nii ma püüdlen, rapsin
ja oma painajaid lepitan.
hingan vaiksemalt, kui oled mulle l .....
Hüvastijätt
Hüvastijätt
Lahkuda võimatu näis
tõustes silma eest mustaks läks
iial lõppu ei leidnud me tee
lahku jäimegi me
Joostes lehvivad me juuksed
meie mälestustes suurtes
ujusime teisele poole kallast
välja ei teinud suurest iha näljast
Need mälestused minuga jäävad
ned mõtted mind kurvaks teevad
kas taas ristuvad me teed?
mis sa küll praegu teed?
Me võiks proovida uuesti
südant se kõrvetab valusasti
Hinges on siiski üks lootusekiir,
me hinged nii suured, et neil puudub piir.
Kokku ehk veel lähme
jätan segased tunded endale
iha küll nii su .....
25.03.2022
mida on mul öelda
noorte sõdurpoiste
poolt tapetutele
sõjas surnutele
elust ja päikesest
ilma jäänutele mul
kes ma alles hoian
päeval kinni käest
kasevõrade kevadist
õhetamist pea kohal
märtsi sinas näen
joobuma alles hakkan
metsade lehtimise
rohu kasvamise
taeva alla tagasi
tulnud mulla väest
ja nii tuhandeid aastaid
teie kaaslastele
kelle hinged olid samuti
maa ning päikese lapsed
kel samuti pääsu polnud
aja poolt neile antud saatustest
25.03.2022
seegi rõõmustab silma
tilgub majal räästas
jäätund tee päikse .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Hingedepäev
Hinged on ududest saabumas koju,
hubelev küünlaleek- juhatav kiir...
Ootan sind aknal, mu pisike poju,
sealt kus on elu ja kaduva piir.
Kamin on küdemas, lemmiktoit pliidil...
Alati pikaks jääb tulekutee...
Elutants nugadel... Libedal siidil
jaheneb süda ja igritseb lee...
Raskelt kell pendeldab... Vaikusevarjud...
Ärevas lootuses sirutad käe
aastate taha... Nii ootama harjud
kui igatsust piserdab HINGEDEPÄEV.
mulle saadetud luuletus
ole õnnistatud hoitud
armsaim tüdrukute seast
kes mul segi kord ajas pea
teiseski ilmas
seesama igatsus
valu karje
hingede üheks
saamise soov
elud kaelakuti koos
on mindki oodatud
mu pärast õhatud
mu värsse suule tõstetud
padja all hoitud
kümneid kordi loetud
mu juukseid Su sõrmedega
hellalt soetud