Korja jõulurõõme juba täna, lase silmadesse paistma sära, ehi jõulukuuske sügavate tunnetega, liigu valguse poole, juba täna!
Korjan vihmapiisku kui pisaraid pihku, nämm, nämm, nämm, nad ära söön. Päike ilmub välja ruttu, nüüd tuju hea ja hinges rõõm!
Aeg, oh võluv aeg, seilab nagu armas laev. Aeg, oh võluv aeg, üllatusi toob ja kahjuks kiirelt läeb... Ksenia Tšalova 01.06.2020
Leidsin eneses rõõmu ma üles, leia sina ka. Lasen hingel puhata, lase sina ka. Süda rõõmuga kaasa tuleb, tunne on nii hea. Veidikenegi rõõmu kasuks tuleb, see tervisele hea.
Ikka kena kevade rõõmu tood meil kõigile, kingid soojust hingele, puudutad õitsele südame. Kaunilt särab päikene, taevas helesinine, ilu jagub kõikjale, kevad on ja jääb südame.
Õitsele puhken kui kevadlill, Sinule. Särama hakkan kui päikene, Su südames. Kõlama hakkan kui linnulaul, Su kõrvale. Kevadega koos kannan ilu, Su hingele.
Iga hetk on võimalus, uue elu algus, Sinust sõltub tulemus, hingelegi valgus. Oma elus oled ise uue elu looja, igas hetkes imelises naeratuse tooja. - Tarmo Selter - 2024
Mis imelik kurbus tuleb südame, tuleb ja läheb, teeb pisut haiget hingele, iial ei sure.
Püüa täna säravat tähte, lase paistma südame! Võta tähevalgus vastu, lase valgust hingele!
Rahasadu ei too rikkust hingele ei vaimule. Lumesadu aga armas, valged jõulud jõuavad su hingele ja muudavad pehmeks su südame.
Igaüks meist praegu vajab vaimutoitu hingele, lahket sõna keelele, meelekindlust meelele, armastust sooja südame.
Taas soe päikene paistab minu aknasse muudab soojaks südame ta kui lõkkeleek mu hingele
Lumikelluke õrnake, oled minu hingele sarnane. Lumikelluke õrnake, nopin su täna endale...
Kased kolletavad veel lehti palju kõnniteel pilvist uduvinet sajab sügist veel ma taga ajan Nopin lehti siit ja sealt kase tüvel paitan pead otsin rõõme südame ilu oma hingele
vihmake krabista krabista aknale krabin toob rahu hingele krabin juhib mõtted eemale krabin aitab unesõba silmale
Üks väike sinilind läks vikerkaare taha. Nüüd kiigub täheväraval ja tantsib Linnuteel. Nii palju kuldseid mälestusi jättis endast maha, et igavesti särama jääb nendest hingelee.
Kas tõesti on kõik vihmased päevad loodud minu hingele! Miks muidu nõnda kergelt langeb, pisar minu põsele...
Vihma nutt on imeline kui ta tasane Olen leidnud kaaslase- oma hingele
Luuletusel on üks pesa Pesas väike ivake Toidab teda luulekene Joodab teda luulekene Kasvatab rõõmuks hingele