Sõnale hingele leiti 111 luuletust
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Kägu "kuk-ku"
Kägu kukub kuusikus,
kaasiku ja tammikus.
Käo kukkumise kaja
kõrvus mul on kogu aja.
"kuk-ku", "kuk-ku"...
Mets on hingel püha,
seal olla hea,
kui rahu ja vaikust tahad.
Kevad kutsub metsateele
ilu nautima,
tasast metsamühinat kuulama-
Mets alles jääb ja kägugi
"kuk-ku", "kuk-ku" kukkuma.
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Üheöö suhe
Vahest üheöö suhe polegi nii paha,
kui end täielikult vabaks lasta tahad.
Siis naudid seda hetke siin ja praegu
ja kehadki vastu ei tõrgu.
Sina ei tea minust,
mina ei tea sinust
ja nii ongi hea...
muidu kehad eemale kisuks,
kui me teineteise patte teaks.
Vahest üheöö suhe annabki rahu su hingele.
Ei ole küsimusi, ega pärimisi,
lihtsalt teineteist naudime
ja kogu ööd rahulikult võtame.
Hommiku saabudes lahkume
ja südamesse hea tunde jätame.
Vahest üheöö suhe polegi nii paha,
naudid hetke ja saad pingetest vabaks.
.....
Ilus oled, kevad!
Ilus oled, kevad!
sul juustes kirju pael,
su kleit nii õhuline ja lilleline,
jala ümber tilisevad kellukesed.
Ilus oled, kevad!
Su naeratusel mängleb mahe tuul,
su häälel soe ja pehme kaja,
su silmist kastepisaraid sajab,
su puudutus-see hulluks ajab.
Ilus oled, kevad!
Päike kuldab sinitaevas,
linnupere pesa teeb,
väike ojakene lookleb,
singa-vongalisel teel.
Ilus oled, kevad!
Kasepuu end trimmi ajab,
kogub mahla tüvesse,
tüvekoor on mustjas-valge,
kask armunud on ilusse.
Ilus oled, kevad!
Samblasülest kostub hääli,
mets täis on elupraginat.
Jääks .....
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Ma armastan üht vaksalit
Ma armastan üht vaksalit
ja vaksalis pimedat pillimeest.
Ta särgikrae pisut määrdunud,
kuid kikilips kindlalt on ees.
Talle väärikust on antud,
missest,et pime mees.
Õrnalt pillikeeli paitab,
viiul vingub,haliseb.
Möödakäija viskab mündi,
müntki kurvalt kõliseb.
Kui mul igatsus poeb põue,
kurvastus poeb südame.
Vaksalis end leian jälle,
seal mu pime pillimees.
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.