Sõnale hingele leiti 136 luuletust (uued)
Vaikus
Vahel kardan vaikust,
surmvaikust.
Iial ei tea, mis ses vaikuses varjul on.
Hirmujudinad tulevad peale,
kui nii vaikne on.
Looduses on teine vaikus,
hirmudeta ja rahulik.
Hinge kosutab metsakohin,
vaikus on merekohinas.
See on hoopis teine vaikus,
midagi sügavat hingele.
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Kägu "kuk-ku"
Kägu kukub kuusikus,
kaasiku ja tammikus.
Käo kukkumise kaja
kõrvus mul on kogu aja.
"kuk-ku", "kuk-ku"...
Mets on hingel püha,
seal olla hea,
kui rahu ja vaikust tahad.
Kevad kutsub metsateele
ilu nautima,
tasast metsamühinat kuulama-
Mets alles jääb ja kägugi
"kuk-ku", "kuk-ku" kukkuma.
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
Mõtisklus
Hea, et aknast välja ma ei näe,
niikuinii on kõikjal lumi ja jää.
Aknaklaasid jäälilledega kaetud,
halvad mälestused vana- aasta sisse maetud.
Natukene kurbust on alles jäänud,
uue aasta omaks saanud.
Kuusepuu oma sära on andnud,
soojust ja rõõmu hingele kandnud.
Küllap tuleb kevad
ja sulatab jää-,
kahju, et jäälilled
aknaklaasile ei jää....