Sõnale hingepiin leiti 16 luuletust (top)
Tões ja valguses
Sa ütlesid et tahad tunda
Kuis lõhnab elu täis armastust
Kus hoolivus ja rahu
Mis hinge ei mahu…
Kus on suur tunne
Mida mõistus ei hooma
Ühekorraga…
Vaid kild-killu haaval
Emotsioneerime korda -mööda
Siis kui tõe eest näkku ei lööda..
Usalduses mis on ületanud
Hinge kartuse piiri
Kaitses ennast haiget saamise eest
Sest enam ei taha,
Enam ei mahu minu sisse
üksi olemise valu
Ma ei hoia enam endale
Ühtegi hingepiina torkivat mõtet
Ei ainsamatki valesti öeldud sõna
Mis polegi vale, vaid minu tee
Sinuni
Tões ja valguses,
Tundes ja armastuses! .....
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
***
Sõbrad toovad mulle vaid valu,
jumalat ma aina palun.
Maailm mu ümber on must,
elu pole lill ega lust.
Aegajalt naeratan teile,
nööri valmis sidusin eile.
Miks on elu selline piin?
Aitab mind vaid ehe viin.
Noaga vaikselt riivan kaela,
õhtulabi sidusin paela.
Emale ma toon vaid vaeva,
isa juba auku kaevab.
Lapsed ei mängi enam sopaloikudes.
Mõtlen sillal kõikudes.
Kas keegi üldse saab enam vanaks?
Või on enesetapp juba tavaks?
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.
Kandes mälestusi
Kord oli see aeg mil armastasin sind
sa ütlesid, et iial ei jäta sa mind.
Kord oli see aeg mil igatsesin sind
ei iial sa enam unusta mind.
On teed meil igaveseks lahku läinud nüüd
ütle miks pean tundma mina süüd.
On jäänud nüüd vaid igatsuse tee,
sel lõppu ei näe ma elades veel.
Oh palun ütle mul sa
miks pidi kõik nii minema.
Miks saatus rebis lahti meid
miks ei kõnni koos me igavesi teid.
Lahkudes siit viid kaasa südame,
mis sirgus suureks sind armastades.
Viid kaasa kõik, mis oli hea,
sa seda meeles pea.
Triin
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
Vaikus
Ei kannata su vaikimisi enam,
kõrvus on see kogu aja,
õhtul silmadki kui sulen,
karjuv vaikus kaasa tuleb,
uneski näen, kuulen vaikust,
ärgatagi enam ei julge,
vaikusest vaikusesse.
Vaikus koormaks on vaid mulle,
vaikimine vaevab sind,
räägi,karju puhtaks süda,
kord tuleb vaikus niikuinii.
Tean,et lähed mööda tundmatut rada,
aga mida kõike tunneb minu süda,
kas see sind ei huvitagi?
Räägi,karju kõik hingelt ära,
nii sa ennast leiadki.
peeglid
sōber haleolev hooliv
peened jooned peeglil joonib
paljastuvad sisehoovid
pööningud ja laekasoovid
ise nähes enda taha
peeglitel kōik hea mis paha
sügavamale saad seada saha
väljajuurida mis Ma sees paha
valehäbi, hingepiinad
kangemad kui karged viinad
peenelt veetud vaka alla
eitamiste silma alla
Hingepiin
Piin ronis minu sisse,
hinge peale istuma,
loodan,mitte elama,
puuküürnikuks ka mitte,
ise olen koduta.
Tunnen piina oma hinges,
alalõpmata,
kui jalaga mul anti takka,
jälle piin mind pigistas
või kui lootsin looja peale,
kaelast piin mind kägistas.
Lootusetult käisin ringi,
ühelt ukselt teisele,
paugutades palju uksi,
uksed vastu paukusid,
järele ei vaadanud ka keegi,
nii nõrgana,tundsin end.
Tänaval on elu kõle,
peituda ei kuhugi,
põõsa alla leiaks ase,
ah, seal magab juba keegi.
Kes ma õigupoolest olen,
ma ei ole lindprii,
sellist nime mina kanda
ei s .....
ELU
Ma ei taha ära surra,
kuigi mul on jube sund.
Tahan ainult ära minna,
ees on lahkumise tund
Üles poon enda kodu kuusel,
siis ehk ära saan ma minna.
Olla saan ma kleidil valgel,
kirstus vajuda musta pinda.
Tahtsin olla õnnelik vaid,
elada head elu.
Mis sa tahtsid selle said,
taevas ootab mind ehk menu.
Arvasin, et nii on parem
surra ilma sinuta.
Oleks läinud ma vaid varem,
ei saa sa enam minuta...
Süsteemne surmaarmastus!!!
Kui süsteem vangub kaldu
Kui ausus on kadunud
Ja inimeste hukkamõist
Saab ristilöödud heategu
Saabub valus painaja
See kohutav hingepiin ja valu
Kui elud otsas ja lõppemas
Kui enam ei jaksa, kui valgus on tühjus
Kui pimedus paitab su hinge
Kui ängistus halvab su teadvuse
Saabub igavene halvakspanu
Sa hukkud ja sured!!!
Kõrgete sinimägede taha
Sa sügavusse vaid uppud!
Saabub igavene Vabadus!!!
Saabub lunastus ja õnn!!!
Saabub Surm!!
Kui kaunis, kui ihaldus
Kui leevendav hurm!!!
Raske koorem
Nii raske on öelda
Et ma olen Sinusse kiindunud
Sa oled põhjus, miks elada
Kuid liiga kallis on see hind
Ei taha ma kaotada Sind
Kui avaldan kord tõe
Mu südamel on raske koorem...
Ma tahaksin öelda Sulle nii palju
Kuid kardan ainult halvimat
Sa oled kaunim Inimene
Kes pakub paradiisist parimat
Aga ma tõesti ei suuda enam
Sinu olemustki ma imetlen ju iga päev
Ning pikisilmi ootan, mil me teed taas ristuvad
Kardan Sinust lahkuda
Kuid ma ei taha Sulle haiget teha...
Vajadus
Tol õhtul arvasin, et läksid jälle,
ootamatult nagu alati.
Olen harjunud, et vaid tuul tunneb su käike,
oled hoolimatu, ma ütleksin.
Kuid sa tulid ja jäid,
sest valisid minu.
Nüüd tunnen igal õhtul
neid kuradi hingepiinu,
et lasin sul jääda, et üldse tahtsin,
sest kõige enam vajan ma seda,
mida andsid, kui ootamatult läksid.