Sõnale hingus leiti 37 luuletust
igavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Kõigist parem
Tee kerkib hoopis,
Olla kõigist parem,
Olgu mitte hoobilt,
Kas hiljem või varem.
Ees uus uks, taas lukkus,
Peopesad langetavad võtit,
Rõõm mu sees jälle hukkus,
Tungivalt eitab aru eht tõtt.
Ainus liialdamatu ilmsus,
On öeldud üksnes väliselt,
Tunde järgi justkui vale hingus,
Kuid seekord üsna päriselt...
Pikal teel järjekordne lohk,
Ületan niisama, nagu varemalt,
Mõistus ihkab ikkagi rohkemat,
Muidu ei anna ma endast parimat...
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
AKKK-47
Klašnikov tegi modernse automaadi
põhjusega, et NSVL domineeriks
maailma sõjandust ja nii saadi
ka terrorismi sümboli autoriks;
selts rätipead ja pigid ei kujutaks
ette oma lahinguid ilma selleta
AK-47'st pole muud, mis kõmmutaks
uhkesti ja tootmist miski ei lõpeta;
negrud USA's peavad seda
nagu oma krooni seinal
on odav ja pole olemas, keda
ei jagaks armastust sel masinal;
jah, need on normaalsed inimesed
kui valgel see, on ta nats
või Ku Klux Klanni vennikesed
ainult armastab seda püssi mats;
saab mööda naabruskonda sõita
sihtida ja jahtida niggasi
paar .....
Parem, kui seks?
Jeeeeee, me poisid
ära Brüsselis käisid
nägid neegreid mängus
neid tänapäeval igas ühingus;
ei vaadanudki seda
Belgia oli meiega armulisem
veel 5 väravat meie aeda
0:10 seis nüüd utoopilisem;
kui jalka parem seksist
pole eestlasest asja ka voodist
üha vähem ka juurde sünnib
töö ja laiskuse tõttu nii künnib;
ei anna enam võrrelda
teistega baltimaades võidelda
kui mitu korda seda piinlikust?
kui mitu korda seda õnnetust?;
parem siis lõpetada spordis
kui endiselt nõrk me koondis
ei tea, mis saab olema olümpias
pole medalit, jätkub meel apaatia .....
Kolm kuud
Kolm kuud külma kangust.
Kolm kuud tühja langust.
Kolm kuud haihtuvat hingust.
Kolm kuud pikka pagendust.
Kolm kuud ärkavat elu.
Kolm kuud magusat melu.
Kolm kuud säravat silmailu.
Kolm kuud sumedaid sarme.
Kolm kuud piinavaid parme.
Kolm kuud kaunist surma.
Üllatav fakt *
teadjanaised ütlevad,
et surmakontakt on paarist kuust kuni poole aastani
enne ette tajutav
sest energiakeskused ei ole enam nii elujõus
see välgutas mingi lambikese mu kroontsakras
tõepoolest
eluohtlikud olukorrad, riskantsed ettevõtmised
tunne nagu elu hoiaks sind kui hiirt õlekõrres
aga ometi
millised on need mängud vikatimehega
ja kas surm on valik,
kuigi olen sellele endale selgeks teinud, et on
kuigi arvestades tragöödiaid, mis juhtuvad
on võimatu seda kirjeldada, aga
igal hingel on oma aeg ja
hingemaailmas nad korrigeerivad,
millal ja mis tingimustel soovivad .....
Kui luuletamisest saab kõrini
on ilmas tähtsamatki
kui ainult värsid
segamini sahtlis
määrdund trükivärvist
kui kõndimine riimid taskus
laubal pronksi läik
kandamiks vaid luule raskus
mitte elu käik
kui lüüriline pudi-padi
mõni lõhn või tunde vari
hetk armsa ligi
äikse hingus nüüd söestab meeli
nad hoopis muust on pingul
kui soovist
sõrmitseda riimel keeli
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
oma tüdrukule
mu sõber mu õde mu naine
üks meid söestab leek
õpime taluma paineid
neid tuleb küllalt veel
kes tunneb äikese hingust
ajas ja enda sees
ei pääse sellest et pingul
on kui pillil keel
ei pääse sellest et katki
minna võib äkki meel
mõtted on üksteisest lahti
sõnad tühjad seest
Kuidas sa mõjud
Ma ei tea mida
Sa minuga teed
Et värisen su puudutusest
Nagu haavsleht tuules
Ma ei mõista
Kuidas see mõjub nii
Kui oled minu juures.
Ja sa sisemiselt
Täidad mind ja toidad
Mu tunde loomise algust!
Sinus kallis algas
Meie loo algus.
Puudutusest, mis põlvist
Nõrkema pani ja tõi silmadesse tuleleegi.
Kuuma ja palavalt higise...
Põse puudutusena näol
Mu hingusse hingasid!
Oma maitse küllast lõhna..
Puudutusse peitsid
Nähtamatu armastuseniidi
Nüüd olen üleni
Sinu tund siidis...
Nii meeletult magus...
On su huulte järelkaja
Mul on Sind veel ja veel
Minu .....
Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski p .....
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....