Sõnale hingus leiti 37 luuletust (pop)
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.
Ja si .....
Pealkirjata II
Rändur ilma kaardita
kaardistamata maal.
Puudub siht sul,
puudub koordinaat
Paljasjalgne rajaleidja, õnnekütt:
mõlemas peos peidus
tükk põlevat sütt.
Isegi kui keegi haarab
su kaelust - ses hütis
kus käinud on vähed,
ei suuda sa seda lõpuni -
rebid end lahti ja lihtsalt..lähed.
Ah, miks järjekindlalt eitad
sel eluretkel neid teisi,
kes oleksid silmapilkselt sinu eest
nõus oma elu ära andma ja
sind lahingus kokkuvarisemiseni
seljas kandma?
Ning lõpuks ajaga võitu jooksta
kas on sel üldse vahet?
Kas ilma vahetumiseks on
vaja vaid head tahet?
Ãœks on ki .....
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
s .....
Ainult Sina
Vajutan mõra taas siledaks kiviks
Varjutan järvevee eredaks sinaks
Leegiga kirjutan vee peale nime
Mulle mis püha ja sulle nii tuttav
Ei, sa ei tea minu lummavat maailma
Pole sa kuulnud ta mahedat kaja
Õhtu eel hämaral kastesel ajal
Tallatud heinatee kaebuse najal
Teegi on üksi ja vaevas kui lookleb
Ristides jõge, mis järvesse voolab
Teeäärseid kive ma kuhjaga korjan
Kuldsesse liiva neist ehitan torni
Sinna ma vannutan põleva hinge
Südame peidan ja hinguse tõmbe
Möödudes minust et eales ei reedaks
Armastus sõprust, mis põimib me teesid
Nii las see jäà .....
igavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
Sügisvihm
Pihlapuudel punetavad pihlad,
sügishingus lehti puudutab,
vihmasabin sinitaevast varjab,
poriloikudes ta tantsu keerutab.
Mererand on jäänud sajuvalla,
kuldse liiva ruttu märjaks kallab,
vihmasagar laineharjal helgib,
oma võitudest seal uhkelt kelgib.
Suvi märja käe nüüd sügisele annab,
tormituulel lainele end laseb kanda.
Kõle rand jääb taga nutma suve...
vihmapisar talle lohutuseks tuleb.
Näivusepilv
Kas see on vale,
kui ma väikeseid
peale sunnitud ateiste
täis majas laulan nõiasõnu
ja nad vaatavad mind
nagu ilmatust.
Suured säravad silmad
täis potensiaali saada
maailmaparandajaks
või sarimõrvariks.
On lummav vaadata
kuidas piirid langevad
ja muutuvad
täiuslikuks kaoseks
ja hinged ehivad end
sõnatolmuga, peites
vana maailma varje
varvaste ja sinisilmsuse
vahel ning ei püüagi
taastada võimu,
nagu see ükskord langes.
Väävlihingusest
ja porist määrdund,
sõitlemas ikka veel,
aga iial, iial enam
ei kordu see valelik
maailmakord .....
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
täna öösel
täna öösel langevaid tähti
keset lumehelveste tantsu
soovideks täitumas nähti
taevast värvida öös katsub
virmalise tuluke tähtis.
keerleb tuulte hinguses
inglite sulavat malbust
sooja lootust sisemuses
hoiab armastuse valgus.
teise planeedi kaugustes
tunnen kosmiliselt end
komeet saluudina paukudes
maandub elatud elu lend.
täna öösel langevaid tähti
keset lumehelveste tantsu
oma silmadega võlu märka
unenäo - unenäost ärka
igatsuse külmust ära katsu...
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
hetkelises hinguses
korraks hinga sügavalt
las Su maailma saadab vaikus
oled taas kodus - sündimata üsas
igatsemas loomata hetki - paiku.
siis pole enam hinges tüdimust
tunnete külge kasvanud sammalt halli
ent südamelt ei lenda ära küsimus
kas odavalt leitud - müüdud kallis
on veel alles kootuna elumustrina sallis.
ja siis kui pole mind enam
las saadab mälestuste vaikus
on kaasas minuga inglitega pärjatud sall
sest nüüd avastan igavese valguse paiku.