Sõnale hirm leiti 418 luuletust
Hirm
Ukse taga kribin,krabin,
kuulatasin,
ukse avasin,
suured,jäised vihmapiisad näkku kargasid
tige tuul peast kaabu rebis,
see läks veerema,
koltund sügislehti,
uksealune sai täis.
Kaevurakkel must kass kui öö,
hirmunud,kilaval silmil passis,
tuppa ta lasksin,
öökull pimeduses maha sadas,
viimseks hüüdeks,uhhuu,uhhuu.
Vaikus-kõik jäi tasaseks,
pilguga veel pimedust mõõtsin.
Toas must kass mu koikul lebas,
silmad kilavil...
HIRM MAAILMA EES
MAAILMAS HEADUS ON KEERATUD LUKKU
LAHTI PÄÄSTETUD VIHA JA RAEV
LAPSE SILMADKI PÕLGLIKULT VAATAVAD NUKKU
TÜHINE TUNDUB TAL HOOLITSUS, VAEV
RAHVASTE RAEVU EI SUUDA MA PIIRATA
PÜÜAN LASTELE HEADUST VAID ANDA
KA RÕÕMU JA TEADMISI JAGADES HIILATA
VÕTAN MURED NEILT ENESE KANDA
SUUREKS SAADES EHK MÕNIGI HAKKAB
HEADUST, HOOLIVUST TEISTELE JAGAMA
KUI PISUTKI KURJUSEST MAAILMAS LAKKAB
VÕIB LAPS MINNA HIRMUTA MAGAMA
Hirm
Oled nii meeletult kaugel,
kui pisar mu kahvatul palgel.
Laskub vaikselt alla ta,
kuigi lootes, et sealt uksest tuled kord sa.
Sealt astuksid sisse sina
ning ma ei vajaks enam lohutuseks viina.
Sa lõpetaksid minu piina,
kuigi mu nimi pole Liina.
Mõtlen saabuvatele aegadele
ja neile kõrgetele takistusaedadele.
Õnnetuks muutun,
kuna edasi unistada ei suutnud.
Kardan, et lahku läheme
isegi ennem kui üksteist näeme.
Plaanid ja unistused purunevad taas
ning mina rabelen südamevalus jälle maas.
Kui hirm on nii suur, et ei lase elada või siis kui hirm võtab üle keha võimust
Ma soovin teada, kas Jeesus armastab meid kõiki
või on selleks mingi daatum
Pole kunagi olnud religioosne - otseselt
ikka eesti-vene juurtega
põline Lõuna-Eestlane
hea meelega võin külapoodi sõita hobusega jalas ainult vanaonu
vanad kalastamise kummikud
Enam suitsusauna me ei tee
sest ma pole seal ammu käinud
Kuidas ma lapsena ei saanud saunast aru....
aga nüüd istun pea iga nädal linnapreililikult SPAs
ja mediteerin endale paremaid alguseid
Mu kassipreili ja -härra naeratavad mulle
kui tean, et pean keha puhastama, et
hoida võimalikult kõrget sagedust
Ni .....
Hirm
Värisen ja kardan
sellel pole piiri
ega ka loogikat mitte
Lihtsalt karta
mitte millegi pärast
Seda nimetatakse vist ärevuseks
või trauma neuroosiks
Segaduse hetk tekib
Kes ma olen, mis ma olen
Kuhu voolan
Kuhu kuulun
Kui stressi on palju
siis päevake rannas soolases merevees
võib panna tundma ennast nagu näkineid
aga kas on mul vaja neid müütilisi olendeid
et selgitada oma elu muinasjutuslikkust
HIRM
öösel ma tulin
öösel ma tulin
päeval ma olin
sest öösel ju tulin
eile ma olin
eile ma olin
täna ma mõtlen
kuis eile ma olin
õhtul ma kardan
õhtul ma kardan
kerasse keeran
sest õhtul ju kardan
üksi ma vilistan
üksi ma vilistan
keegi ei kuula
sest üksi ju vilistan
praegu ma uputan
praegu ma uputan
mullitad mulle
sind paegu just uputan
homme lä’en minema
homme lä’en minema
täna ma pakin
sest homme lä’en minema
homme ma põgenen
homme ma põgenen
täna ma suren
sest homme sa tuled
Hirm
Aasta tagasi
ilmus mu ellu
inimene-
algul nii hea,
kuid oli halb.
Ei olnud ta see,
kelleks ma teda pidasin.
Ei olnud ta hea-
oli kuri ja halb.
Nüüd
kui sain elu
taas kindlale õnnelikule rajale
tuli ta tagasi.
taas kükitama mu turjale.
Kuid
Kurjuseringist välja saada
on ülimalt raske
Palun, kallid mu elus,
nüüd mul eemal olla laske.
Niiviisi aitate mind ja ka end,
võtan jälle ühendust,
kui selle ohuga
lõpparve olen teind!
C.S.
Leek minu sees
Lõi korraga leek minus lõkkele
otse mu südame all
ja taevas kuu oli veretav
südame all tunne nii põletav
Ühtäkki õitsele lõid kõik puud
keset külma jaanuarikuud
lilled ärkasid lume seest
vulisema hakkasid kevadveed
Tunne võimas oli südamel
armastusest õhkas rind
elu järgi hing janunes...
armas oled kodumaa pind
Iga kord, kui hakkan minema...
Iga kord, kui hakkan minema,
kuhugi poole liikuma,
kiirel sammul tõttama,
kodu poole tagasi kiikama.
Läbistab mu südant magus-valus tunne,
siis kurbus tõuseb taevani,
ja valu karjub, karjub mus üleni.
Iial ei tea ette ma,
mis mu kallist kodust saab
ja kas suudan teda ükskord kaitstagi.
Iga samm on valus südamel,
kui liigud kodust eemale,
ükskõik, kui pikaks ajaks siis-,
usus jõuan koju tagasi,
sest kodu-ja kodumaa armastus ei lõppe mitte iialgi.
Printsess rüütlirüüs
Vapper rüütel, seisab mõõk käes,
Valmis lahinguks, valmis võitlema,
Kõigi eest keda armastab, kellest hoolib.
Rüütel seisab vapralt, kindlalt.
Kuid kui lähened talle -
Näed, et mõõk ta käes väriseb.
Rüütel on vapper ja valmis päästma,
Seda kes talle armas,
Kuid rüü sees peidus printsess.
Printsess kes ootab, et keegi teda päästaks.
Keegi ei küsi, mida tunneb rüütel,
Vaid ootavad päästmist.
Aga päästmist vajab ka üksik printsess rüütlirüüs- ta on üksi ja hirmul,
Rüü varjab pisarad, mõõk vaigistab valu.
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
HIirmunud homo Sapiens.
Kõlab karje vali võigas
roomab kurjuse madu rinnal
varjus luusib saatan meelas
luukere kapis roigas koljus
sisiseb klõbistab koriseb vari
vaatan rinnale kappi lakke
kägistab lämmatab särav kuu
veri soontes keeb hirmust
salvab madu embab saatan.
