Kas hirmu annab külvata või kasvab ta umbrohuna? Kui kasvab umbrohuna, siis tuleb ta kui maltsa, maapõuest välja juurida. Kuid kahjuks istub hirm meis endis, meie endi sisimas.
Kas tõesti tuleb hirmu tunda et napsatakse suvekuu Mis selle kõige peale ütleb vana armas rahvasuu
Hirm ei hirmuta enam kedagi, sest tal pole jõuraasugi.
Tunnen endas moraalset toorest jõudu ja elan üle vaktsineerimise õudu Maskid,süstlad valitsevad maailma varsti ei olegi enam puhast pinda
Ära vaata otse silma sest mu silmad reedavad võta mind kui sõpra, külma Ainult lollid loodavad Tähistaevas jälgi tähti tihti jälgin minagi Valus oli lasta lahti palun.. lase sinagi
Kui hirmu ei ole, kas siis on hea? Tundlikud äärealadele vahti pidama, et tuimad saaksid padjale panna pea... 29.03.24
Varsti ei mahu valu enam südamesse ära. Hinges nutt on valju, ilmaelu pärast. Tuul see rapsib väljas, näitab oma jõudu, ilma peal ei oleks uskund, homse päeva õudu.
...ta tühi pilk hakkas mind kummitama ja mu südant puudutama...
Üksi, mõttes olen. Kõikjal on inimesed-, räägivad valjul häälel, naeravad-, teadmata, mis tuleb...
Ööpimedus laskub taevast alla ja maal on kõik pilla-palla. Ja rusuv vaikus hiilib öös, ta kannul hirm käib juba mitmendat ööd.
Öösilmad jõllitasid pimedusse Hirmutunne jäi mu südamesse
Täna vaikselt süda nutab Aeg see aina tõttab,tõttab...
Päev päevalt Elu jõuab lähemale Elu eest ei põgeneda saa Elu võtnud ohjad oma kätte aina süüdimatult piitsutab
Ma armastan kaunist kevadet ja selle magusat lõhna Ei põgeneda suuda suve eest ei hirmul lase võtta
Mida sügavamalt elule silma vaatad seda rohkem uppuvat näid...
Päike loojub pilve taha natuke vist häbeneb Ülalt vaade jääb küll alles hirmud maa südame
Kardan hingest kaotada rõõmu Mul veel saada ja jagada Äkki tunnen ma,oh õudu! Elu napsab elujõudu
Tuul vingus akna taga Taevas pritsis pisaraid Must öö mu akna taga Mina oma sängis hirmul ja vaga
Mis peitub musta metsa taga? Ei julge sinna siseneda kui hirmust võitu saaksin ma,siis musta metsa läheks otsima..