Sõnale hirm leiti 476 luuletust (copied)
Naine
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Eestimaa
Eestimaa, su küljes kinni,
lahti lasta ei sinust saa.
Iga päevaga armsamaks saad mulle
iga päev sind rohkem hoian ma.
Läbi teiste kannatuste, valu,
mul vahest süda tahab lõhkeda.
Nii meeleheitlikult siis ma palun,
et võõras vägi ei lammutaks
mu isamaad.
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Ema-isa silmatera
Laps on ema-isa silmatera,
laps on rõõmus, laps on elav.
Vahest nutulaul tal kõva,
see ikka appihüüdena kõlab.
Ema arm ja isa hool,
last on saatmas igal pool.
Olgu laps siis suur või väike,
ta ellu vajab ikka päikest.
Nii hea on näha lapse rõõmu,
kui tal naeratus on suul,
Südamesse jookseb soojus,
kui lapsed rõõmust kilkavad.
Lapsed on kõik nunnud, kallid,
ükski laps ei ole halb.
Halb võib vahest keskkond olla,
kus puudub armastava ema- isa roll.
Lapse kasvulava peab olema päikseküllane ja hea,
et ta süda ei tunneks kurbust
ja hirmu kogema ei pea .....
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009