Sõnale hirmu tunne leiti 86 luuletust
Sügav tunne
Nüüd südamega kinni,
ma oma isamaas,
kus kasvanud- ja suureks sirgunud...
Mu juured Eestmaal.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma
ja lahti sellest tundest,
ma iialgi ei saa.
Ma vahel hirmu tunnen,
et jalge-alt kaob maa,
kui selles ilmas suures,
sööb suurem väiksema.
Kuid siiski lootus elab
ja püsib Eestmaa.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma.
Jalutuskäik metsas
Sa vaata kuidas päike
puude vahel sillerdab,
lumi särab vastu,
taamal kuused hõbedaselt helgivad.
Metsarajad jälgi on tipitud täis,
nii palju metsloomi
ei ole tundnud, näind,
ega nagu jahimees, neid jälgipidi käind.
Osad jäljed tunnen ära,
hallivatimees, kes metsas elab
ja kolmikhüppeid teeb oma rajal,
need tuttavad mul ammugi.
Võsavillemi jälgi ma ei tea,
kas nüüd hirmust peitu pugema pean?
Oravapoiss lumme pillub paar käbi,
minu hirm sai kiiresti läbi.
Mõtted puhtad ja meel on hea.
Kärarikkast linnast vahel lahkuma peab.
Minema sinna, kus vaikus k .....
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
HIRM
Hirm hirmutab
ja astub mulle vastu,
ta sünge on
ja vaatab otse näkku.
Hirm tuuseldab mu sees
ja mu ümber,
und varastab,
mõtetes kümbleb.
Hirm mind ära tunneb,
mina hirmu,
hirmu vastu võitlen
ei kannata, et mus tungleb.
Maha surun hirmu,
mis tugev on mu sees,
ma ei anna hirmul armu,
säru talle teen.
Võitu saan kui hirmust,
siis kindlameelsem meel,
mõtted kõik on kained,
õigeid asju teen.
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Õitse kaunis kevade!
Õitse kaunis kevade,
too ilmarõõmu kõigile,
kanna sära silmisse,
hõiska rõõmu pilvisse!
Loo pungad õitsele,
pane tiirlema soe päikene,
võta oma hõlma alla
elu haprake!
Loo uut kevadilma,
sütita naeratust,
mis kaunis on suul,
jöta kestma soojad ilmad,
meie keskele jää ikka-
kõik need kolm imelist kevadkuud!
Hirmu ei siis tunne süda,
varsti ööbikki laksutab toomepuul,
janu kustutatajaks sa,
mu armas, kallis kevadkuu!
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Valu
Vaikuses olen vindund.
Jõudnud mu rindu
-tunnen hirmu.
Aju hirmu käes ei joobu
Võid öelda isekas loomus.
Põgenemisteed kasutan,
Et olla valuta.
Kui mõistus ja ego võtavad taas südame ja keha üle kontrolli,
Hakkab mängima viha pearolli.
Mul ei ole mitte midagi psüühikal viga
Aga hirmust saab silmapilkselt viha
Loomulikult olen õnnetult pahurlik,
Aga välja näitan õnnelik ja rahulik.
Ma armastan sind.
Aga selle hind on
Et väga haige hing on.
Traumadesse kuhu laskund
Näen mõistuse raskust
Et usaldust pole kellegi vastu
lihtsurelik
täna ma toimetustega ei rutta,
mu keha terveks päevaks jäänud on unne,
ent õppisin, et saab ka oma õlal nutta,
aga nii on väga üksildane tunne
ma ei tea, mis on see miski mu sees,
rõõm voolab mu'st välja kui katkisest pudelist,
ning siin ilmas ma pole nagu kala vees,
olen hirmul, ärev, enneaegselt surnud surelik
Hirm eksida *
hirm eksida
iga kirjutatud sõna pärast
vana harjumus
kontrollida iga oma sõna ÕS-ist järgi,
mis meile tambiti ülikoolis nii pealuu sisse
et sellest harjumusest raske loobuda
"Kas ma ikka kirjutan õigesti?"
Rööprähklemine
ja inimesed, kes soovitavad mul loobuda
oma unistusest,
valida kergem ja lihtsam tee
ning mitte üle mõelda asju keeruliseks
kunagi keegi ütles,
et selgita ennast enda sõnadega,
mitte ära otsi igast raamatust aforisme
"Mind on nii õpetatud"
õppisin rangelt kahe õpetaja käe all
panustasin ja panustasin
kuni leidsin ennast reiki laualt
.....
Empaadid ja piiride vajalikkus *
üks teooria, mida mulle viimasel ajal on pakutud,
et empaatid need heasüdamlikud kaisukarud
tegelikult on sügava meeldmise vajaduse haavaga
see ei käivitanud mind kuidagi moodi
sest empaadina me tihti orienteerume teistes paremini kui iseendas
ja on see patt või kingitus -
raske määratleda
sõbra pealt oli kerge näha,
et mida sa jooksed nende inimeste järgi
ja silud ennast nendele vastavaks
endal sama muster
vahet pole, millisel kujul see toimub
empaadid soovivad saada turvalisust
terve elu otsing on turvalisuse peale rajatud
turvalisus võib peituda ka asjades
.....
Arvuti kirjutatud Top Gear: Uelsi eri
Täna õhtul:
llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch
Autopededest trio magab haagissuvilas
üksteise kaisus samas voodis
nad omadega teises ilmas
kui keegi tegi lärmi ja sõitis;
Clarckson: "Hammock? James? Mis hääl see?"
May: "Küllap DPD, eira seda."
ning masin teiste öörahust välja ei tee
Richard: "Kell 3 öösel firma teenindab keda?"
Clarckson: "Olge nüüd vait ja magame
Meil on pankroti kohtuistung homme."
Richard: "Ahh, kui armas...", ja sisse kargas keegi kaame
trio kisab hirmust, nende vastu tal on tõmme;
Stig on kuri, tal käes on r .....
ENESEKAOTUS
Vahel peegelpilti vaatan
kas seal olen mina.
Ajuti end justkui kaotan
ei tunne ennast ära.
Ühel hetkel kõrgustesse
tõusen linnutiivul.
Peatselt aga põrgutesse
langen hirmuviivul.
Hingesoppi õudus imbub -
kutsub põhjatuse vägi.
Appikarje öösse sumbub
haarab sügaviku käsi.
Piinab juba põrgukära
hajub minu meel.
Aga siis end tunnen ära.
Pääsen. Seekord. Veel.
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
