Sõnale hirmud leiti 43 luuletust (pop)
Üksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
Armas rahvas
Armas rahvas, kes te kord hallidel aegadel tulite ja hakkasite seda pisikest platsi koduks kutsuma; kes te hingate sedasama Läänemere õhku; kes te olete oma vanemaid siiasamma matnud; kes te laulate pulmalauas "Õllepruulijat" ja karjute 'kibe!'
Armas rahvas, kes te saite vaikuse poolt lahku viidud ja laulude poolt taas ühendatud; kes te olete oma lapsi siin magama hällitanud, kooliteele viibanud ja paarigi pannud, et see maa saaks jätkuda;
Armas rahvas, kes te olete mure halli koorma all küüru vajunud; alatisest olematu raha lugemisest silmad aukus ja vesised; kes .....
Andja
Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.
Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
neelab armastuse alla.
Andjal lehmal piima jagub,
kitsas pole ükski koht –
tuli põleb,
süda lõõmab,
leeki lisab kasetoht...
/Mari*Uri/
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
Põlvest-põlve
Sõnadeta mõistmiseni tunne
Igas tähenduses võimu
See mis juhib ainust tõde
Ümber sinu põimub
Ära ennast ometigi pelga
Hirmud kimpu seo
Usaldusse kindlalt peida
Head ja halvad teod
Kannad uhket varandust
Mida sulle antud
Tea, et neid on aegumatult
põlvest- põlve kantud
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Armastuse nimel
Kui oled eksin`d õigelt teelt
ja kodu pole paista,
siis tuleta meelde mu sõnu
ja vaata üles taevasse.
Eredaimat tähte otsi sealt,
mille sulle kinkisin,
et leiaks üles sa kodutee,
kus iganes sa ka ei oleks.
Ning täiskuu valgustab
ja näitab sulle teed,
et kaoks kõik hirmud, kartused
ja rõõmus oleks meel.
14.10.2008
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!
Tõe Reliikvia
Enne kuulmatu, kuidas järjekordne trubatuur, täitmata oma lubadust,
vaid põgenes surma suust, inim loomus muutmatu, kui ta ei kuulanud,
Tõde, põgenev ja nõme, läbi sõrme piiluv, ilkuv, kaela lõugadest
ta ila tilgub, ja see söövitab, päeva röövimas, õigeks ennast röökimas,
kõik ta teod Väärikad, kui nende abil sööki saab, mööda nööri õpind kõndima,
seaduse silmuses, hirmudes, võtad osa süsteemist- oled osa viirusest,
Sest see on inimeselt inimesele üle kantav, ja rumalale tõesti Lihtsam Tee on nakkav,
Kui sa vaid mõistaksid, siis terve elu oma rööpais .....
Päkapikk
Päkapikk sumpas
lume sees,
vaeseke oli
kukkunud reelt,
kadunud oli
ta punane kuub,
tikitud kraega
ja täiesti uus
Päkapikk nuttis,
pisarad jääs,
keegi ei kuule mind,
keegi ei näe,
hanged nii sügavad,
püsti ei saa,
kas öö tuleb veeta
siin üksinda?
Pimedus võimu
hakkas koguma,
päkapikk paljas
ja kuueta,
habe nii valge
ja pehmeke,
tekiks oli päkapikule.
Kuu vaatas
kõrgel üleval,
tähed vilkusid
taeva all,
üksteise järel
nad langesid,
valgustasid lumehangesid.
Ei märganudki päkapikuke,
et ööst saanud päevake,
leitud ka tema kuueke,
.....
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....
Kõige pisem
Vaikivatest tähtedest tuhanded;
Vabadust endiselt mulle lubades;
eksisteerib meel värssides puhastes;
Puhates; uhab sealt seest; julmad ideed;
Mis ema kurvaks sul teeks; suunata veel;
Rumal mu keel;miski sütitav sõnadega mängides;
oma sooja embusesse mind mähkides;
tundes end taas väikeselt, siin väiklases;
ajal mil päikese õrnad vihud piilusid pilvedes;
hirmudest sai tee mis kasvatas kurja seal sees;
Kurjam mu meel; enese ja maailmaga võideldes;
Võitjaks ei saa jääda keegi muu kui koletis eneses;
vesteks saab skeem; mis tõelist alati põdedes;
eneses ei leia rav .....