Sõnale hjus leiti 360 luuletust
Südame muusik ...
Sina ja mina , kui - üks on keha ,
oled lähedal , tühjus - mus kaob .
Mõistusel siin , pole midagi teha ,
südame-muusik ,meil rütmi taob .
Tuled rutates , veel kerkimas kuu ,
erutus , emban su ootuses - keha .
Nii sinuga-liitume , suudlustes suu ,
lummav nooruse esmane - kirg ...
Õhuke Joon(2)
mida ma ikka unistan,kauua ma selle maailma pahu pooli ise ei tunnistand?
Nõnda käike uuristan,seal kus eelnevad teadmised olid mind juhmistand,
aastaid infot, mitte midagi kasulikku,mängivad nad bingot,
sügavad ikka hõredat tagumikku, pettus kõikjal kus ma lähen,
särast pimestatud tähed, arusaamata sellest, et sigareti suitsust hääl
on kähe, Lapsel kordus-kasutuses mähe ja see paha hais
sigareti suitsuga ka ninast ära ei lähe,arulagedus,
kogu selle toodetud rämpsu tarbetus, tõde rääkides
muutud kardetuks,justkui tulnukas kes oleks esimest korda inimeste keske .....
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Tühjus
Vaatan ja ma ei näe
Kuulan aga ei kuule
Võitlen kuid kaotan
Hingan ent lämbun
Vaatan su silmi su pilku
Kuid ennast seal ei näe
Vaatan aga tuld pole seal
Kui oma hinge elupeeglist näen
Kuulan, et vaid neid sõnu ütleksid
Sõnu mida sinu suust enam iial kuule
Kuulan, aga vaikus langenud me suule
Ei enam nuttu sinult ega minu naeru kuule
Ootan siin ja võitlen
Seisan aina ning mõtlen
Mille eest või milleks võitlen?
Tean vaid, et ikka jälle kaotan
Igat hingetõmmet kui viimast hingan
Kui lootust õhust püüan
Ent kui su nime hüüan, hoopis mürki hingan
Kui l .....
Vares.
Vares kraaksatades avas noka,
maha pillas kohvi topka.
Sellele järele vaatama ta jäi,
maandus ja hüples lähemalt kui täi.
Lootis kõhu täited sealt leida,
kuid vaid tühjust kohvitops piedab.
Lootus kilduteks kukkus,
varese ootus söögist hukkus.
Uuesti lendu ta tõusis,
kraaksatusega uut lõunat ta nõudis.
Tõusis lendu ja kaduski,
pärast teda vaikus maa peale end laduski.
Nüüd sirelitest sajab õitelund –
See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?
Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.
Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...
Laguneb koost
Kõik mida tunnen on kurjus mu ümber
Keeldun uskumast hukatust mu ümber
Ei saa usaldada ennast
Ei taha armastada ennast
Põrguväravate ees nüüd seisan
Seisan siin ja ootan
Oma viimast kurja hukatust ootan
Kuid sisse mind ei lasta
Tagasi siit tulen, olgu uus see võimalus minule
Otse pimedast sügavast ma järgnen Sinule
Kuid ei saa Sa usaldada mind
Kuid ei taha Sa armastada mind
Üksinda ja hüljatud nüüd seisan
Seisan siin ja kaotan
Oma lootust, mõistust kaotan
Kuid sisse mind ei lasta
Kõik mida tunnen on armastus, igatsus mu ümber
Keeldun uskumast valu, üks .....
Hingesugulane....
Igatsevad hinged rändavad ajas
Igatsedes.. tühjus ulub tuulena majas
Otsides oodates rändavad ringi
Öiste tulede valgel ootamiseks hiivavad pingi.
Liikudes massides riivavates keha
Tabades tundeid mida nendega teha
Alluda ajatult silmata saatust
Andes kiigata teisele saabuvat vaatust
Inimest täis tänaval puutuvad käed
Nad on su ümber sinus sees ja näed
Õhtul kui väsinult voodile vajud
Oled üksi ja tühjust enda hinges tajud
Avades väravad leidmaks endasse rahu
Olles rännanud tuules läbi tunnete vahu
Anna lootust hingele leidmaks end
Pole asjata üksikuks t .....
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Iga kord kui astun reaalsusesse
Iga kord kui astun reaalsusesse leian end sonimas sinu nime
Tean et midagi see ei muuda
Sinuga kohtumine oleks ime
Kuid ainus mis talvelt paluda suudan
On kasvöi näha su jälgi lumel
Jah elu on tume
Köik mis tahan tundub vöimatu
Peas ikka veel korrutan su nime
Olen selle pärast isegi kuu poole söimanud
Igatsus tappab
Igatsen sind igavikku
Kuni saatus maha mattab
Sest pöhjuseid miks mitte, on mittu
Ma tahaks sind kallistada
Armastada
Sinu eest hoolitseda
Kuid tundub et iial ei saa seda
Musid on läinud
Armu ei leia ma üles
Igatsus on säilind
Pilved tekkind elu sines .....