Sõnale hoia leiti 672 luuletust
Gravitatsiooni Eiraksin
Olin seal kui tõde suri
Kui meile laskus tume vari
Olin mina see, kelle oma oli käsi
Mu silmades sa seda nägid, kuis halb ma olin
Oma südames sa seda tundsid, kuis valu tegin
Sinu südame ja oma enda hinge nii vigase murdsin
Liiga kaua kestis veel, kestis kõik see
Et lahkuksin, su teise juurde lubaksin
Kui mulle käskisid, et lahti ütleksid
Murtud olen, pattu täis
Elu minust kaares mööda käis
Ei ole mõtet joosta, peituda
Tuleb parandada, uskuda
Elu, ennast ja äkki õnnestub ka Sind
Oled kõike mida pole
Armastad ja Vihkad mind
Kallistad ja Murrad mind
Igatse .....
Sina
Mõtlen sinust
sinust ja su silmadest
su juustest ja su kurvidest
huultest ning jalgadest
kuulen sind
sind ja su südame tukseid
su häält ja su sõnu
naeru ning mõtteid
näen sind
sind ja su sära
su soove ja su unistusi
pisaraid ning mõtisklusi
tunnen sind
sind ja su soojust
su südant ja su hinge
muret ning rõõmu
ootan sind
sind ja su samme
su kõnet või kirja
pilku ning puudutust
hoian sind
sind ja su lähedust
su armastust ja igatsust
igavesti ning alati
...m
Kui Vaid...
kui suudaksin mõelda
kui vaid suudaksin öelda
et loota ja oodata
et vaid igatseda ning unistada
mõelda sinust ja meist
vaid öelda, et oled kallis
loota ja oodata kuis oleme koos
vaid igatseda ning unistada kuidas armastada
kui igavik oleks hetk
kui vaid aega saaks keerata
et tagasi pöörata
et vaid uuesti elada see hetk
hetk kui puutuvad mu huuled su huuli
vaid aega keerata kui õnnelik olid
tagasi sind pöörata mu juurde
vaid elada uuesti see hetk kuis armastasid
kui tuleksid mu juurde
kui vai .....
Ei ole midagi..
ei ole midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks
me käime vaid
ja elama nüüd hetkel
ja meie puudutusi
te kunagi ei tea
ja vahel üsna harva
me nagu justkui näeks
et on see keegi eemal
kes ulatab meil käe
ei ole ikka midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks..
ja ka see pinnavärin
nii kiirelt ära kaob
justnagu endalt pärin
kas tõusen nüüd
või vaon..
Ei enam keegi aega loe...
Vaata kallis kuidas möödub elu...
Vaid viiv ja... kaotus, ei loe siit edasi edu
Oodates igaviku õiget hetke...
Ei märka kuidas aeg piirab lõputuna näivat retke...
Öelda eile kuidas igatsen su lähedust
Küsin hing täis valu... Miks lähed täna just....
Lükates seljataha elupilte täis raame
Lugedes kokku tegemata tehtud plaane
Kas piisavalt tänasin sind antu eest....
Olen selline tänu sulle nii väljast kui seest.....
Ei enam keegi aega loe
Ürgses sängis.. Hing rahul...puhata on soe
Tahaks nii palju ja ei tahakski midagi
Lihtsat istuda.. Kuulata sind... Ei .....
Oma tunnete keerises
Oma tunnete keerises ma kuulen,
kuidas üks hääl
hüüab mu poole.
Kas püüab ta mind hoiatada
või lihtsalt kaitsta
seda ma ei tea.
Ma tunnen sind oma lähedal,
kuid vaid ühe hetkega
jääd sa nii kaugeks.
Soovin, et tõuseks tuhast
see, mis meile sai osaks.
Sinu nägu ja silmi
ma enda ees näen
kui silmad sulgen.
Lõpp on lõpp?
Sa said ju kätte minu elu
ja süüdlaseks pead mind
Sul andsin, mis mul oli..
ma pole wunderkind
kuid hoian rõõmu, mida mulle
Sa oled sisestand'
haud lõplik on, kuid liiga
Sa oled kannatand
Küllap tapsin Sinu lootuse
see patt jääb hingele
Sa surmad minu ootuse
teed lõpu pingele
ma tõesti usk'sin-lootsin
et võimalik on õnn
tegin, mida suutsin
ei jätnud mind mu jonn
see saatuseks sai meile
mu rumal õnneusk
mu totter enes'kindlus
et matma ei pea end
on elutarkus kaval
ja teisi anastav
sel elu näitelaval
ma pole õnnestund
ma olen rõõmu loonud
.....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Ära karda
Ära karda, et ma enam ei tule-
oota, küll näed, ma olen teel.
Olen sinuga, kui silmad suled,
kui ei ole, sulge kord veel.
Ära karda, et lahkumine on lõpp-
oota, uus algus saabub su juurde.
See, mis edasi viib on kui eluteetrepp,
mis viib sind maailma suurde.
Ära karda, et ei kohtu me iial-
oota, sa varsti mind näed.
Sa oled mu südames, sa kuuludki siia,
tule ja hoia, ning põimi me käed.
Hoian endale oma
Hoian endale oma tunded,
Et teid oma jamast säästa
Sest loen absoluutselt igalt huulelt
Et miskit ei saa enam päästa.
Elu vöimust vöimatusse vöida
Lihtsalt löpputusse igavuses söida
Kas on sul üldse mis sind nüüdseks veel köidab?
Kas elu möte on veel alles?
Kas midagi on sulle veel kallis?
Sest minu pärast vöiks pöleda köik mis siin salves!
Kahetsedes kahetsusi
Toites ainult neid masendusi
Otsides neid asendusi
Mis asendaks sind... Sest sa oled ikka veel mu peas!
Headaega....
Headaega....
Ma ei suuda enam
Sest kogu aeg ma
Saan haiget ja siis ma ei suuda leida teda
Hüvasti...
Ma igatsen sind
Hüüdes metsa kövasti
Kuid sa lendad nagu lind
Tean et vihmavesi
Sind ära viis
Kuid tean et igavesti
Oled mu südames siin
Palun vabandust
Et ei olnud parem
Sest tundsin liialt vabadust
Ja ei taiband end muuta varem
Palun naase
Sest ilma sinuta
Jään üksi kaevatuna maasse
Sest igatsen ribadeks end
Miks niivisi metsa sa tormad?!
Igatsen sindSellele maale ilma iluta
Palun hoia end
Vaata et suga oleks köik korras
-Sofile
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
VÕIB-OLLA...
NII ARMSAD SU KIRJAD
NEED IGATSUST TÄIS
TÕESTI POLE VEEL HILJA -
PEAST MÕTE MUL KÄIB
MA EI TUNNE VEEL SIND
KUID TIHTI MÕTTES SA MUL
OMA SÜDAMES MIND
HOIAD ÕHTUL JA HOMMIKUL
VÕIB-OLLA TÕESTI SEE NII
ON TÄHERAAMATULOOS
ET SAATUS KOKKU MEID VIIB
JA HOIAB ALATI KOOS
SUVE SUMEDUSES SIND ENDASSE SULEN
JA SÜGISEL KUULAME VIHMATRALLI
TALVEL LUMEVAIKUSES TULEN
JA TÕDEN - SA MU SÜDAMEKALLIM
Saadan teele
Jälle saadan teele
ühe tobu...
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu...
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
üles viivast mäest...
Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljasjalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.
/Mari*Uri/