Sõnale hoiab leiti 162 luuletust
Teie nimel
Tühi pea, leidmas rea, ühtivalt seab,
kirjutama peab, kihutamas teie seas,
jäämas endaks, seda minust maailm eeldas,
keetmas uut suppi, mida tundsid,
kui kuulsid, mis murdis läbi teadvuse,
kullast südamest leides headuse,
leides selle peatuse, kus peatudes,
veab mu luule, milles kulgev muster,
ära enest tundes, tsipa nuhtles,
kuid taban nukke, nii sõpradel kui vaenlastel,
viimaseid mul pole, pole vaevand eneses,
vaid kirjutades vestetes ja kui keel neil peksleb veel,
siis selgeks igas hetkes teen, mis mind hoiab,
neid uputab selles samas tulva vees, kurba meelt,
hoian ja .....
Koorem hingel
Hingel on koorem, kuhu sa küll jooksed,
kuhu..sa küll jooksed, kui hingel on koorem
Jooksen kirjutama neid noote, mis su kõrvadesse ei kostu,
liigutan läbi pimeda, miski mis vaevu hoiab mu kooslust,
Ei oota hommset, sest tean, et vaid valu ta toonud,
ükskõiksed ja paha tahtlikud, kirvega südama kildudeks raidunud
tõelist iial nad sallinud, neid vaatan salmitult, mitte kuigi haritud,
mööda läks parimus, sellest saab su karistus, taeva järjekorras,
vaid vari must, tahtmas uut, sest kartsid suud, elu ei möödu,
iial armitult, polaarsus, ootasin millal uhkuselt maandud,
nà .....
On olemas üks õnn,
õnn mis on neiu südames,
süda temal räigelt haige,
haigustest tema vapsee ei hooli.
Armastab ennast, jagab armastust teistega,
teised aga nutavad ja karjuvad appi,
appi, kappi, sappi lendab,
lendab palju pappi.
vot nii on lood,
raha pole õnn,
sinu süda on õnn,
kui su süda hea ja soe.
õnn on see mis sind jalust rabab,
õnn on see mis sind naerma paneb,
õnn on see mis sind tegutsema ajab,
õnn on loodus mis sind õnnest jooksma paneb.
Vesi on see mis sind elus hoiab,
30 päeva paastu ja sa oled nagu kepp,
vot see on õnn, vesi on elu,
elu .....
Tume
Kõige Kurja juur;ja nad ei kuula;
aga ma ei suuda ennast muuta; annan talle miski puhta;
et mitte keerata seda tundmust luhta;
keeruline; kui teen neid riime; silme ees teeb trikke;
kui peetrus ise; laseb mu väravatest sisse;
aga viimne tuleb ikka iseenesest; vestetes; kus enesekesksed need;
kõik need mõtted mis lenneldes;
sillutavad teed; et petta seda mis eksleb
mõõtmatutes mõõdetes; sõlmin pakti; andsin talle takti;
lasin need loomad lahti; enne kui mõistsin oma andi;
samas vanas mallis; millele miski pole kallis;
ühes mõttes; ühes mõtetus mõõtmes;
mõistes kuida .....
Baktun
Raugeb mu laulev; kannad kokku, kulpi Aule;
vaatlen ja kahtlen; vahele ei sega; kui maadleb;
hirmus, seda mina ta toidab; kujutlustega hoiab;
nii kaval; nii osav; et see rahuldab teda;paistab terav;
oma hääle kõlas kadunud; ennast petab; kui lakamatult vestab;
korrutades möödanikku; Söör, sa oled kadunud tagumikku;
öelda vahest sooviks; kuid juba natukene kõrgemast toonist;
see enest kaitsev meel loeb joonist; kui lekkiva kerega laev näeb tormist;
seirates; eirab mind sealt lagunevast tornist; näpuga näidates;
kuidas saaksin öelda, sellele "Härrale", teadmised .....
Mis oleks, kui?
Kui varsti on kohe,
kui kohe on varsti=
Kui kaugel on homme
kust tead, et on täna?
Kes ütleb, mis õige
kes keelab, mis vale?
Kas tõesti kuldlõige
on õndsuse valem?
Kes jookseb ajaga võidu
võib kaotada ennast.
Kes on surmale kade
sel peagi elu on lennand.
Kes teistest vaid hoolib
sel peopesades tuul
ja näppe vaid noolib
kuid naeratus suul.
Kes käseb, mis õige
sel elus on kurbust.
Kes kardab, mis vale
sel vajaka julgust.
Kel arm, see poob
ja oma haavu vaid seob.
Kes vägisi hoiab
sel õnn kui koolibri peos.
Kes ütleks, mis mina
sel preemia võiks .....
Jutupaunik
Tulnud läinud; mõte avastamas täiust;
Huvitav kuidas täna käitun: uuristamas käiku:
Teades vaid et eneses toimuva eest ei vaja ta pääsu:
Kui pääsuke elult söön peost; tiivalöökidest tuuleiil;
Millest valmib ta teos: kogu universumiga valu mind seob;
Talu talu: tallun neid villis jalgu: mis igaviku mind kandnud;
Ãœle purunenud kildude: ununenud linnu lend; usust keeldudes;
Naeratus põskedel: valulik tundmus neeludes: respekt elule:
Retsept tagasihoidlikusse: kõik antud ja kingitud: miski pole minu:
Isegi mitte need tindist imbunud vihikud:kontroll pole mu igapäev:
Al .....
Mats ruudus [2]
kui arvad, et ta hakkama saab siin Reaalsuses;
see puudu su teadvusest; kui kitsarinnaliselt maailma seirad; Tegelikku eirad;
Vaata ringi; elus on enamus veidrad; ees kõikjal seinad; ootab poissi vangla;
kui ei õpi teenima ta leiba; ema hool; ema hoor; ema koob; ema on tore LOOM;
kui ta vaid meest oskaks toetada ja hoida; ehk saaks ka peres kõik korda,
sa parem tormi rahunemist oota; mitte mässa selle vastu; lõhud kodu ja;
varsti polegi vägivalla eest pääsu; sest emotsioon on julmem kui rusikas;
vaevalt sa seda enesele tunnistad, kui neid teravaid sõnu läbi ta südame tulista .....
Sügavad veed
Kordumatu; Hinge paberitele matnud;
Kordumatu; kui vaimu sügavalt sisimast..Välja lasknud;
Igavikulist entiteeti hingel kandnud; Tormi tuules Karastas;
Lubades, et iga mu hinge tõmme kuulus talle; mille ma tagastan;
Julgust andev; malbust saatev; Avasite kõrvad; olin lahke;
Kurbusest hüsteerilise naeruga alla lastes; vedelaid kellel püksis tahke;
Ekskremente; Ekslen keele sekslev meede; Tuimaks külmunutele;
Südant soojendavaid leeke; mõtete keeristes, Puhaste motiividega;
kui te alles Sõna "kavalus" paberilt veerite; armastus mu vabadus;
Sajab sada hieroglüüfi t .....
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
vaatasin su silmi
Vaatasin su silmi
ja armusin ära.
Kuulsin su häält
ja tahtsin uinuda
sellel saatel
iga õhtu.
Õppisin tundma
Sind ja
õppisin tundma
meid.
Otsisin teed
Sinu südameni
ja leidsin end
kahe südame keskteelt -
noored ja lootusetult
armunud need oleme me.
Vaatan Sind iga päev
ja armun aina rohkem ära.
Vajan Sind nagu päikest
vajan Sinu soojust
su silmade sära.
see ilu
see mis hoiab mind
kinni su küljes -
palun sind vaid
ära mine kunagi ära.
leib ja supp
me pruugime elada sama elu
süüa sama suppi ning leiba
minu taldrik on silmini täis
sinu oma tilgatumaks tehtud
aga kadedust ei ela hinges
murran oma viilu pooleks
jagan paar lusikat leemet.
kas su keha ka kunagi täituks
kas su sisemust toidaks õhk
nahk kahvatu ning kondine
kiiresti edukaks tahta
saanud elus inimfiguur.
nüüd teiste arvelt omale
elamiseks eliksiiri otsid
varastades hinge tagant
säästud viimased palukesed
lähedastelt kes end avanud
korraks paar tilka andnud
kurgukuivuse vastu siis
keeleotsa hetkeliseks niisutamiseks.
istunud oled resto .....
lumememm
õues on täna lumi sula
aeg teha üks lumememm
ema aidata mind lubas
siis saab memm suurem.
keldrist isa nina tõi
porgandiks oli ju see
söetüki puruks ta lõi
mustad nööbid saab lumemees.
üks ja kaks ning kolm
nõnda palju palle vaja
veeretada kätel on
lumel mida juurde sajab.
luud veel kaitseks kätte
nüüd meil kodu tema valvab
hoiab eemal siit pätte
ning heaks muudab kõik halva.
täna öösel
täna öösel langevaid tähti
keset lumehelveste tantsu
soovideks täitumas nähti
taevast värvida öös katsub
virmalise tuluke tähtis.
keerleb tuulte hinguses
inglite sulavat malbust
sooja lootust sisemuses
hoiab armastuse valgus.
teise planeedi kaugustes
tunnen kosmiliselt end
komeet saluudina paukudes
maandub elatud elu lend.
täna öösel langevaid tähti
keset lumehelveste tantsu
oma silmadega võlu märka
unenäo - unenäost ärka
igatsuse külmust ära katsu...
ma tahan vaid
ma tahan vaid sind endale igaveseks jäägitult
ei soovi jaotada nende vahel kes ei vääri sind
ma tahan et meie vahelised jutud saaksid räägitud
et võiksid viimaks mõista mis valdab hetkel mind.
see ei ole ju ometi armukadedus kui soovin head
et näeksid asju läbi silmade mitte roosade prillide
hoolin sinust rohkem kui millestki muust seda tead
oma armastust sulle kui veinina pudelisse villides
seda kahe südame ja elu liitmiseks minuga jooma pead.
liialt kaua olen jäänud üksi sellest purju
ometi pole täitunud selle olematu limiit
igavese armastuse võitmise katsed .....
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.