Sõnale hoiab leiti 162 luuletust
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
Sõber tuleb külla
Sõber tuleb külla –
kohvi on veel soe.
Sõber tuleb külla,
päevi eal ei loe.
Sõber tuleb külla
juttu ajatama…
Sõber tuleb külla
elust pajatama.
Sõber tuleb külla,
lapsed ümber ilma.
Sõber tuleb külla,
vaatab otse silma.
Sõber tuleb külla,
nagu oleks mina.
Sõber tuleb külla,
pilgus taevasina.
Sõber tuleb külla,
tähtis pole nimi…
Sõber tuleb külla,
tunneb paremini.
Sõber tuleb külla –
alati saab mahti.
Sõber tuleb külla,
hoiab hinge lahti.
Sõber tuleb külla,
ikka süda soe.
Sõber tuleb külla –
toob kaasa elutoe.
(P .....
Koolilapse mõtted
Ma ei taha minna looli
kõval pingil istuda
võtaks kaasa pehme tooli
hea seal oleks lesida
Õpetajal on vist raske
hoiab sõrme kirjareral
mina pistaks kommi põske
mõtted uitaks ilmapeal
Venib tund-tukk peale tikub
huvitu on sõnamulin
keegi vahel korda rikub
õnneks päästab kellahelin
Tuhing
Päike sabistab nüüd igas pikas puus
endal sada rõõmsat linnuvilet suus.
All, kus korra raske lumirahe tammus,
Sipelgas nüüd kõnnib, seljas vastne vammus
Tüves surisedes tuksub värske mahl,
Pilvelt merre kukub valkjas juuksekahl
Nurmeküürul väike tüdruk hoiab sigu,
Lehekuurmel traavib teoga võidu tigu
Noore lehma nisast nõrgub rammus piim
Pool on minus tulek, pool on äraviim
Pool on inimest ja pool on vilgast looma
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Raagunud puu
Akna taga krigiseb raagunud puu,
Nii vaikne ja kurb tema hääl.
Seisab seal üksi raagunud puu,
Nii hingemattev see hääl
Nii üksik see puuke akna all,
Kääksub ja kõigub ja kiigub.
Raagus on puuke akna all,
Nii tasa, üksinda liigub.
Raagus oksi kõigutab tuul,
Sasib nii õrnalt neid.
Liigutab oksi raagunud puul,
Nii hellalt hoiab neid.
20.12.2011
T.
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
peaaegu päevalill
Elu..see on lill.
Elamine, see onlill.
Erinevatel erinev,
kohati..kaktusega seginev..
Mis on see, või pigem, kes?
Kes? keegi, ometigi ju hoiab tunde..
Et uhkelt öelda, mu elu on lill!
Kuid, teate?
Hommikuti, kui jala alla saanud
vaatab mulle silma just see..
Päevalill, jah, just!
Sest tema silmas, must täpike, kes õnnetult eksinud
on too lille südameks,
uskuge, või ei
seal ümber säravad kollased õied
niisiis, vahibki ta sealt
nii kuramuse uhkelt, meenutades igapäev
Minu elu, see on lill.
Vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli
Ta toidab ja hoiab ja katab su keha,
ta sinu eest võiks mida iganes teha.
Ta kuulab ja jagab igat viimastki muret,
ning tead, et sind koju ei toonudki kured,
kui vaatad ta silmi ja vahet ei teegi,
sest vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli.
Ta töötab ja töötab, et teil mõlemal jaguks,
endast sulle anda kõik pole tema jaoks palju.
Nüüd mõtle, kas maakeral keegi teine veel
sind nõnda armastaks ja kaitseks kui su enda emake.
Eva Pärnits