Sõnale homme leiti 155 luuletust
Enne lõppu tuleb homme
Oleme ligimsel täna siis lahked
ei keela mis anda on teisele hea
see hetk mil me ennast ei tunne
või tunded on tahked
on hetk ülehomses
Ülehomsel ent ripume näpus me pea
Täna on täna
ülehomne on lõpus
mida ent teame ja tunneme homme
lukkude riivide avamisklõpsus
laseme südame liuguksed valla
Homme ma pole ent andja vaid võtja
tule ja heida mu tahtmiste alla
Nõuame endagi meeltesse maitseid
muidugi nõuame hingele maiust
vürtsikaid pidusid loojanguid vaikseid
Kuigi me teame et kõik see on tasuta
nii palju kui küsitud makstud ka sai just
Loobudes olnuks kõi .....
Homme kuulen Su häält...
Homme kuulen Su häält,
ma uinun, olen unedes nüüd...
Homme kuulen Su häält
kui ärkan päikese süül...
Homme kuulen Su häält,
aiman sõnu, mis tulla Sul võib...
Homme kuulen Su häält
lauluviisides, milles on võim..
Homme kuulen Su häält,
olen vaikusest tüdinud nüüd...
Homme kuulen Su häält,
tunnen endal selles ma süüd....
Homme kuulen Su häält,
mis kõlamas vaikuses tasa...
Homme kuulen Su häält
ka siis kui ma unedes magan...
- Tarmo Selter -
Kui mind homme enam ei ole
Kui ma olen täna siin
ja mind homme enam ei ole
ja alles siis ma võin
kuuluda kellelegi teisele.
Ja siis kui on juba hilja
tahaksid kõigest loobuda
ja sooviksid,
et annaksin sulle võimaluse.
Aga kui mind homme enam ei ole
kas otsiksid mind ülesse?
Ja kui mind homme ei ole
ei ilmu ma kunagi su kõrvale.
Kui mind homme ei ole
loodan, et kuulud minule!
Homme sa tuled
Juba homme
Pühin silmist
Talveune unise
Letargia
Juba homme
Näen su silmis
Suvesädemete voogu
Juba homme
Tuled avasüli
Ootan sind ju seal
Oma kallis kohas,
Liivamägede peal.
Kaasas kivi, mille tõid
Mul kaasa kinnituseks
Suureks, et me oleme
Üksteise juures
Siis kui kireb kukk
Või loojub päevakiirte valgus
Meie jaoks
On kõik see alles algus.
Algus tundes, algus mõttes
Tundes sinu hinge varjatud teid
Minu jaoks sa oled,
Universumi parim leid
Mis tähevöös säras!
Ilmatum…. mõõtmatu
Valgus ,öö pimeduse
tagant leidsin sind ja sinu hinge
Enne sed .....
Süda tunneb valu
Ähvardav on taevas
Ähvardav on Maa
Ähvardav on meri
Ja sünged on nad ka.
Õudus lasub rinnal
Hing valus on
Mõtled selle peale
Sõda käimas on.
Süda on nii tundlik
Nii tundlik minagi
Südametuksed põues
Neid kuulda valjusti.
Südames hääl ja valu
Nad on alati
Südames hääl ja valu
Nad viimsetunnini.
Sinust Mõeldes
Eile veel...
Hingamise peatasin kui Sind kohtasin
Mõistuse kaotasin kui Su silmadesse vaatasin
Oma hinge ja südame andsin kui Sinuga rääkisin
Täna vaid...
Sind igatsen, ootan ning Sinust mõtlen
Iga hetk, minut või tund, iseendaga võitlen
Sinu pilku, huuli ja Su lähedust nii väga ihkan
Homme jälle...
Sind kätel kannan või hoopis kaisust leian
Kuulen Su häält, Sinu siidist nahka puutun
Sina minu ja mina Sinu omaks vaid muutun
Lihuniku Leida (665)
linna ühes läänepoolses servas
tahtis omanik uut lihunikku leida
ta ei otsinudki eriti
kuni ühel päeval
tema uksel seisis leida lihunik
kirves vööl
ja oli juba homme tööl
ta hoogsalt viibutas kirvest nii
et täpsus jäi jumala hooleks
kuni ühel päeva,
ta polnud eriti pikk
lõi oma emaka pooleks
10 aastat.
Luba täna mul olla kurb,
luba täna mul nutta.
Luba täna mul leinata,
Luba ainult täna
valul mind haarata,
murda,
ellu äratada,
surmata.
Et homme saaksin tõusta,
et homme oleks parem.
Et homme poleks pisaraid
mis põletavad hinge.
Luba täna olla kurb,
lasta valul mind murda.
Täna sind embas surm
täna, sa lahkusid mulda.
Luba mulle ainult tänane päev,
päev, mil olid kahe vahel.
Päev, mil embasid elu ja surma,
Sest homme, homme sind enam ei ole.
Maivis L.
Uus maailm
Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.
Uus maailm algab täna –
ehk veidi hommegi,
toob nagu päkapikud
kinke ja kommegi,
mis löövad karva läike
ja tõstavad su pea,
mis avamas on
silmi,
mõeldes: ”Mine tea…”
/Mari*Uri/
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024