Sõnale hommik leiti 494 luuletust
Hommik
Kuidas tulla hommikusse
öisest koidukumast,
kui Sa alles unedesse
läksid ehapunast?
Ava silmad päikesele,
siruta end välja,
päiksekiiri südamesse
püüa kohe täna!
Vaata ringi, tõuse üles,
naerata ja sära,
ärgates nii hommikuses
vaikuses ja käras.
- Tarmo Selter -
2022
Uus hommik
Uus hommik käes on juba,
milline rõõm teda tervitada.
Taas üks öö on jäänud seljataha,
painavad unenäod teistpoolsusesse
maha.
Kuid uudisteankur ei maga,
aina uusi uudiseid rindejoonelt
jagab.
Kui meie peade kohal sinitaevas on vait ja vaga,
on siiski kuskil taevas must
ja õudustäratavad.
Ma siiski rahustada püüan oma südant,
kuigi vahest see nii raske näib.
Igal hommikul ma kohvi endal keedan,
kohvipaksult ennustusi loen.
Uut ja helget hommikut ta lubab,
veel ei ole otsas kõik.
Varsti sinitaevas kõikjal päike särab,
siis rahuhommikut me tervitame kà .....
Laupäeva hommik
Minul parim öö
on reede vastu laupäeva
siis nädalas on läbi töö
välja puhkan kõik vaeva;
vedelen sängis
ja kaen telekat
olen mõnuluses vangis
sügan oma kannikat;
saates Tules karastunud
või sarimõrtsukad
külmkapis ootavad pirukad
mis saavad varsti söödud
Hommik
Las päike paistab su teel,
Ja õnnelik olgu su meel,
Ning hommikul ärgates särad,
Eilseks jäänud kõik kisad ja kärad.
Ma soovin, et oleksid täna,
Välja elanud kõik enda raevud,
Uus päev algab ilus ja kena,
Täna miski sind enam ei vaeva.
Tõuse, sära, kui tunned, et köögist
Tuleb lõhna valminud söögist,
Väike neratus tekib su suule,
See on vägagi tähtis ju mulle.
Vaikselt vaatad, peagi sind emban,
Kingin rõõmu sul - terve laeva,
Soovin päikest ja ütlen - "lenda"
Kingin hea meele alanud päeva.
Tiina Klemets
Meie hommik
Hommikul ärgates,
Silmi avades.
Kohmetult sind haarates,
Suudlused,
Sellest saab, kõik alguse.
Liigun kaelalt su pepule,
Nii prink,
Südame kuju, meenutades.
Nüüd neist haarates,
Olen valmis,veel
kaugemale minema.
Tunnen kuidas su küüned,
seljal kriime kritseldavad.
Ei ole see valu,
Vaid eriline nauding,
Ilusa hommiku,vihmasadu.
Tööle sõites,mõtlen,
taas.Sinu kõrval,
Soovin ärgata ma.
Kallis,
sina oledki,
Minu, miss universum
See kõige õigem,
ideaal.
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
Roosana linade valevast vahust:
Ãœksikud nired blondjuuste kahust
Voolavad kollase viinana
Üle mu oime pärlvalge kausi.
Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!
Liuglevad sängist mu hingestet jalad,
Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;
Niristab üle mind riiete piim.
Öö läbi päike on pidanud pausi,
Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub
Vastu mu väikseid uniseid ruute:
Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul mitmeks pudeneb, killub:
Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,
Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Tä .....
TALVINE HOMMIK.
Veel virgudeski raputasin tusa lõõga.
Nüüd pääsnud une vaenuliku odadest
pää kohal tõelikkuse aiman mõõga.
Kui pelgupaika otsin metsakodadest.
Ma kütkestatud päevi, öösid lohistanud
nii avatlevaks tunnen puude valged paod.
Kui poleks tuuled, sajud iial kohistanud
siin vaiksed seisvad okste härmatanud haod.
Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund
ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.
On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,
kuid veretades lõõmab idataeva vask.
Kiirt kiire järel saates kaugeist ladvust hargub
ka päike viimaks, lume lä .....
Hommik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Ãœle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivi hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
Lauliku hommik
1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
2
Ãœks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus.
On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Verine Hommik (128)
hommik mu lasnamäe aknale laskub
eesriide nihutab eest
sammude sahinal põrandal astub
voodis näeb magavat meest
nägu on naerul, plaan juba valmis
aeglaselt kerkib tekiserv
küsib kas tohib ja askeldab juba
linal on natuke verd
mees magab edasi, peeretab veidi
ei taipa ööd ega mütsi
silmad teeb lahti leiab põrandalt kleidi
ja taipab et ikka on üksi
Hommik
Enne hommikut kui koidukuma kuldne
aegamööda uduloori hõredamaks muudab
siis päike taevasse loob värve
ja päeva kaunimaks nii muudab
ja sel viimsel selgel ööl
mil kuuvalgust täis on ilm
kummalist vaikust kuulda on öös
ja nõnda hämar et ei seleta silm
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
