Sõnale hool leiti 623 luuletust
Tundepuhang
Milline rahu voolab südame,
kui kõik tundekeeled lahti laseme.
Milline värskus ja puhtus tuleb hingele,
kui endast kõik patud lahti laseme.
Milline armastus lööb lõkkele,
kui me ligimesest hoolime.
Millist rahu, värskust ja armastust
toob elu hingele,
kui me seda ise vaid soovime.
Sul kuhjaga tasutud saab
Alati tuled mul vastu,
soe naeratus suul.
Alati kuulad mu juttu
ei pööra tähelepa.
nu muul.
Alati vahetad mu mure, mis nii suur,
enda rõõmu vastu.
Alati oled kohal, õigel ajal just,
mu kannatuste rajal
Sa mul eal ei näita ust.
Alati Sind tänan
ja südames meeles pean,
kõik hea, mis oled teinud,
Sul kuhjaga tasutud saab.
Konnade kolonn
Kevad äratanud konnad,
tee peal konnade kolonn.
Teed nad ületada võivad,
märguandeks "krooks" neil on.
Tublid autojuhid ikka,
hästi kannatlikud on,
varuvad nüüd pisut aega,
et üle tee lasta konnade kolonn.
Ükski konn ei tohiks minna raisku
ega lõpetada oma teekonda autorataste all.
Nii tore on tiigipervel kuulda konnade krooksu,
kui päike õhtusse vajunud on.
Olen südamest tänulik ma Sulle
Olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle.
Minu piiritu rõõm kuulub Sulle.
Sinu okemasolu toonud mul õnne.
Sinu lahke ja avali süda,
võtnud kõik mured kannatada.
Sinu hing kui päike,
alati särab
ja silma paistab kogu aja.
Tõesti olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle!
Kobruleht
Nii hea ja vaikne oli olla,
kui peitu pugeda sain suure kobrulehe alla.
Kobruleht pealtpoolt krobeline oli,
seestpoolt pehme ja siidjas ta.
Üksik tõuk veel kobrulehel istus,
näris lehte hoolega.
auku kobrulehel puuris,
et päiksekiir sisse saaks särada.
Vihmgi osa tahtis saada,
kobrulehel tilkuda.
Mina märg ei tahtnud olla,
kasutasin kobrulehte vihmavrjuna.
Tõuk see kobrulehel lehvis,
kuniks vihm ta lehelt uhtis.
Minul oli tõugust kahju,
jätsin kobrulehe tõuguga.
Naistepäeva kaunis hommik
Hommikul, kui ärkad üles,
oma naist Sa hoia süles,
olgu kasvõi pilves ilm,
pane ikka naisel särama silm.
Keeda naisel' parimat kohvi,
lisa suhkrut juurde veidi,
kata lilledega voodi,
kauneid sõnu öelda proovi.
Võta naisel kinni käest,
kallista teda kõigest väest,
jaga suudlusi kuumemaid,
ütle tal' sõnu soojemaid.
Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tu .....
Sõber
Sõber, see on eluteel
ainus, kellele Su meel
korda läheb, ole halb või ole hea!
Sõbraga saad ikka läbi,
tema ees Sul pole häbi,
tema minust kõike, mina temast tean!
Sõber, see on ainulaadne
olevus, kes tuua saab veel
õnne, naeratust, kuid kurbuse viib ära.
Sõber kuulab, sõber teab,
mis on Sinulegi hea,
ole õnnelik, kui üks Sul leidub täna.
Sõber armastab ja hoolib
vahel valimata pooli,
kaine mõistusega annab ikka nõu.
Sõbraga on vahel raske,
siis tal jälle olla laske,
kui Sul abi vaja, ühendate jõud.
Sõpra tunned ikka hädas,
kui Sul raskem .....
Tänutäheks
Ma tänutäheks toon Sul' lilli,
lilli, mida armastad,
kaela ümber siidist salli,
õrnalt pead Sul' silitan.
Tänulik ma olen Sulle kõige selle hoole eest,
mis kord kinkisid Sa mulle,
kui olin alles väikemees.
Ma tänutäheks Sulle kingin
soojad sõnad südamest,
kuldse kuu ja tähekesed
toon Sul' alla taevalaest.
Tänulik ma olen sulle
kõige selle vaeva eest,
mida suudad endas kanda,
omal võtta kannatada minu eest.
Nüüd välja-kasvanud ma olen
oma pükstest
ja üliõnnelikki olen...minust saanud Mees,
kes seisab igal hetkel väljas
oma armastatu eest.
.....
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Koltund sügislehekene
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Tuule kanda, jalge alla,
reha hammaste vahele.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene,
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Kes on Sull liiga teinud?
Kes on Sulle liiga teinud
minu väikene lill,
et nõnda nukker ja pisarais
on Sinu silm?
Kas keegi pritsis Sind üle mürki täis sõnadega,
et oma hellas hinges sellist valu
pead kannatama?
Minu kaunis õienupukene
ava mure oma südamest
tahan Sulle kui päikene soojust anda
ja kui vihmapilvekene Sind ma kasta,
et põletav tunne kaoks Su südamest.
.