Sõnale hool leiti 674 luuletust
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema pehmed sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Leenu.
/Mari*Uri/
Mu kallis
Otsustasin, et kui ma kellelegi oma südame annan,
siis seda kogu eluks ja selleks said olema SINA, mu kallis!
Ma tõesti et taha Sind kaotada,
Sa oled mu õhk,
mu rõõm, mu päike,
mu soojus, mu õrnus,
mu armsus, mu hellus,
mu hoolivus ja mu armastus!
Sa oled mu pisar, keda hoian alati tagasi, et Sa ei kaoks.
Ilma Sinuta ma ei oleks see, kes ma olen.
Oled muutnud mu seltskondlikumaks, kui ma varem olin.
Oled muutnud mu julgemaks.
Olen mulle näidanud, mis on armastus ja hool,
mis on õnnelikus suhtes olemine.
Sheryl Tammoja
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....
Sa ju tead...
Kui saaksin soovida omale ande...
siis sooviksin laulmist ja laulaksin Sulle.
Sooviksin veel tantsu, mis köidaks Sind tunde
ja kõige rohkem luuleandi, mis õli valaks tulle.
Kuid olen puu, mis ei sammu, vaid tammub...
On vaikne ning muutub nii aeglaselt.
Kellega seiklused juhtuvad mitte täna, vaid ammu...
Kes pigem rändab seespool kui väliselt.
Aga ma hoolin Sust väga.
Ma imetlen Sind,
seda Sa ju tead...
Soovin Sulle headest parimat head.
Asko
keegi teine
korjasin jälle
prahti loodusrajal
kommipabereid
jäätisepabereid
koorepakke
suitsupakke
heeringapakke
kalapulgapakke
pudelikorke
plastmasspudeleid
joogipurke
vettind konisid
ühe ribadeks seljakoti
toppisin ka
kotti
kas peaksin põlgama
inimest
olen lihtsalt ise
keegi teine
Sanya
Helge pool
Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.
Võta välja oma säsi -
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu -
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!
Oota ära oma Kallis -
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.
/Mari*Uri/
Hoolimata hoolikusest
Hoolimata hoolikusest
ringidesse satun,
mõistmatuse sulgedega
aegamööda kattun...
Pritsides ja puristades
väljapääsu otsin,
suhu-silma-kõrva taha
mattund ehmeid trotsin...
Võtke ära minu pealt need
asjad! Silmad sulen:
ma ju lihtsalt inimene -
lähen, olen, tulen...
/Mari*Uri/
Kastan
Kastani lapsele patja
õmbles kord hoolitsev ema.
Kahjuks on väikese seiga
praeguseks unustand tema.
Hoidis küll öösiti ärkvel
kõva ja kentsakas muna -
kiirgas kuid kummalist lumma
välja sealt elustatuna.
Kastan toob tervist ja õnne,
peletab eemale mured…
Aga kui unustad hoole,
ikkagi üksinda sured.
/Mari*Uri/
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Andja
Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.
Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
neelab armastuse alla.
Andjal lehmal piima jagub,
kitsas pole ükski koht –
tuli põleb,
süda lõõmab,
leeki lisab kasetoht...
/Mari*Uri/
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Tappev armastus
Haiglane armastus haiget teeb
ja veri soontes kuumalt keeb,
sest mees, kellega end jagada tahan,
jättis mind juba ammu maha.
Sealne tunnete vool,
mis tundsin end tapvat.
Kõik, mis vajasin, oli vaid su hool.
Ei uskunud, et see armastus mind tapvat.
Külmal põsel pisar soe;
langeb alla mööda külma keha,
mis tuim, kuhu ükski tunne ealeski enam ei poe.
Ootan kärsitult, millal saabub eha.
Sa tuled enne eha - katsud - kalk,
tunned, et oled süüdi, kuid siiski…
kuuletud - lähenevad mingid sammud…
Eha saabub ja me lahkume koos.
Sinu kõrvale jääb keha .....
Kui oleks ma sinu
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma kevadine sulavesi,
hingest sul uhuks minema kahetsusi.
Kui oleks ma tuul su palgel,
ma suudlusi saadaks veel aovalgel.
Kui oleks ma lumi nii õrn,
ei jätaks ma hoolitsemist mitte üks põrm.
Kui oleks ma taevane pilvetups,
su enda sisse mässiks kaitstuks.
Kui oleks ma sillerdav oja,
sul näida püüaksin veetlevana.
Kui oleks ma purikas katuseräästal,
sind kõrvale vooliks endal.
Kui oleks ma tormine äike,
sind jätaks ma rahule, oled ju väike.
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa .....
Vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli
Ta toidab ja hoiab ja katab su keha,
ta sinu eest võiks mida iganes teha.
Ta kuulab ja jagab igat viimastki muret,
ning tead, et sind koju ei toonudki kured,
kui vaatad ta silmi ja vahet ei teegi,
sest vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli.
Ta töötab ja töötab, et teil mõlemal jaguks,
endast sulle anda kõik pole tema jaoks palju.
Nüüd mõtle, kas maakeral keegi teine veel
sind nõnda armastaks ja kaitseks kui su enda emake.
Eva Pärnits