Sõnale hooli leiti 452 luuletust
ikka veel ilma sinuta...
Kas mäletad päeva kui kohtusime?
mil pime ja külm oli väljas
Olime lasnas ja niisama istusime pingil
Mil jeff meil oli veel pisike, tiine
Su silmad ... on nii ilusad,
ning su juuksed on nii lummavad.
Sinus on minusilmis ilu
Millega sa mu mingil määral ära võlusid
Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised,pehmed huuled...,
minu kirg on rinnus hõõõgumas.
Oma sõnu ma alati uskunud,
kus lubadused, ootused sees
kuid lõpuks sa ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Tean,et sa ei hoidnud mind,
sa ei teinud seda k .....
Töprad
Kui mul poleks stiili ja riideid,
kirjutaks jumalale tee ääres viiteid,
ei oleks tööd ega kodu,
kui oleksin lihtsalt mingi rahata jobu,
kas oleksite mu ümber ja toetaksite mind,
kui vajaksin rääkida ning väljendada end,
kas kuulaksite ära hoolimata haisust mu ümber,
kui mu nimi poleks Rikardo vaid oleks see Endel,
ja ainsaks vannitoaks oleks vihmavee renn,
ning hakkliha asemel oleks mul vaid konn,
olen kindel ma siis et mind ei mäletaks tee enam,
vaid tülgastavaid pilke te saadaksite eemalt !
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
Sel ööl...
Sel ööl pinev vaikus,
ärevus...,olin valmis...,
toas hubane valgus,
sind mõttes embasin.
Sel ööl aina soovisin,
ihkasin ning teadsin,
kui tõeliselt hoolid-
mulle õrnusi jagaksid.
Sel ööl kaunis unistus,
su tugevast kehast...,
kirg pakitsemas ihus,
soov kõike endast anda.
Sel ööl...,sa ei tulnud,
jäigi vaikseks see aeg...,
oli pettumus ja valu,
kuumad pisarad..,raev...
Sel ööl häiriv vaikus,
ootav voodi,mis tühi...,
jäigi unistus,ilus..-
vaid sooviks mu huulil....
Sel ööl hing sai haiget,
leek kustuski rinnas...,
kadus lootus südamest-
tun .....
Lõputu piin...
Aitab juba,
ma ei ürita hiilata,
Ma ei taha enam valu,
tekib tunne, et keegi ei hooli.
Pole keegi saanud luba,
et mind piinata,
Enam kaua ei seda talu,
et südamesse lüüakse mürgitatud nooli.
Tahan natuke rahu ja vaikust,
unustada probleemid ja mured.
Ei taha kuulda koguaeg laitust,
mu hingest niigi järel vaid vared.
Ma tühje sõnu ei loobi,
ning pahandusi ei oota.
Ma ikka saan valusaima hoobi,
no mida on mul veel loota?!
Olen üritanud harjuda,
kuid üha valusam on mööduv päev.
Tahaks kuhugi natukeseks varjuda,
palveks olen põiminud käed.
.....
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
* * *
Mu südame koduks sai maa, mille loojaks sa said,
Suur maa - keset pisike majake seismas on vaid.
Iga kingitud killuke sära saab tagasi toodud,
Ma kannan sest hoolt, et majaksest kindlus saab loodud.
Kuidas suudad sa kilde hoida kukkumast ära?
Kui mõni on tuhmim, sa lisad just sinna sära,
Paistab kodu mul kaugelt, kui särav päike -
See su süda - see sama majake väike.
Tiina Klemets
Teesklus
Hinges nii lämmatav vangistav tunne,
tean, et sa eales ei kuulunud mulle.
Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,
silme eest elu kui film läheb mööda.
Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,
lootusetut armastust endale keelama.
Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,
sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.
Igatsus
Enne uinumist silmapiiri poole vaatan
ja ilusat und Sulle sosistades soovin..
Miljon suudlust ma tahaks Sulle saata
ja loodan, et ikka veel minust hoolid.
Ära unusta, et oleme alati sama taeva all,
mis siis, et mind Sinuga ei ole.
Kuigi oled minust eemal, siis tea–
kellegi teise jaoks mu südames kohta iial ei ole.
Valu
Mu pisaratel iial lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Katkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.
Isekas Sisik
Olen igavus, kes ei hooli kellestki peale enese.
Loodan ikka saada oma tahtmist läbi valede.
Kuid süda nõuab oma.
Ikka loon illusioone tulevikust ja heast elust.
Enamus olendeid käinud läbi tule ja vee, maa ja põrgu,et saavutada rahuldus.
ikka veel käiakse, eneses lootus ja hirm.
Mis parata Isekusega, mis kaasa sündinud.
Võitlused peame maha terve elu, olgugi suured või väikesed.
Kuigi toeks oleme teineteisele harva-seegi ime.
Isekus meis raiub maha südametunnistuse ja elu moraali.
Meis ikka veel on midagi, mis teeb meist kellegi...
Ikkagi on midagi!
Kord kohtasin ma Inglit
Kord Ingel oli puudutanud mind,
Ma tundsin soojust, hoolivust ta poolt.
Ta justkui küsis - mis on su elu hind?
Kes on see - kellest Sina kannad hoolt?
Siis vastasin ma Inglile, mis mind
On kõige rohkem õnnistanud teel,
Et olen elanud, kui vabaduses lind,
Et Kalli inimeste kõrval on mu meel.
Mis on see elu hind - kes oskab teada?
Kas avastamist unustatud veed?
Siis tuleb lihtsalt sammud õigeks seada
Ja Ingel lausus - kerget Sulle teed!
Tiina Klemets