Sõnale hoov leiti 83 luuletust
Kui on koduloom
Tulime tööle Nõmme
vene perel koer hoovis
kel peas on tõmme
lärmist põgeneda proovis;
aga ta ketis aia vastu
niutsus pidevalt 5 tunni seas
ja keegi vahele ei astu
mis toimub pererahva peas?;
koeral 4x parem kuulmine
isegi inimene lärmi üle ei elaks
kui toimus objekti koristamine
tahtsin, et perepead aru saaks;
kutsusin ühe siia
ja rääkisin fakte loomast
miks mitte koer aeda viia
et ta päästa piinast?!;
nemad tõtt ei teadnud...
ütlesin, et neil häbi olgu
ma lemmiku kurbust näinud
mik koer ajas maha pilgu;
kui on koduloom
ära kasuta talupoja mõi .....
The Rings of Power
Kes armastab põhihoovusi
e. lääne müüte ja keskaega
aga uues telesaates on pettumusi
sest hästi pole Sõrmuste Isand tehtud, ega?;
nüüd neegrid ja pilukad
on haldjad, orkid ja kääbikud
ning on ka muid imelikke elukaid
mille vaevalt Tolkein loonud;
ning naised on meestega võrdsed
võidavad endast suuremaid vaenlasi
võitlused on asjatult vägivaldsed
väga vähe leiab kangelasi;
The Rings of Power on mingi saast
mida Sõrmuste Isanda populaarsus lõi
tehtud originaalsusele paast
moderne kultuur saasta kohale tõi;
see pole frantsiis, millega armusime
vaid min .....
Alateadvuse I hoovus
Ma tahan lihtsat ja ausat elu
Lihtne elu ei tähenda vaest elu
See tähendab mitte keerulist
Ilma komplikatsioonideta
Tervislikku elu ja elustiili
Aga ometi mu kägardunud alateadvus
kondab radadel, mis paneb mind jahmatama
Miks? Aga? Kas? Milleks?
Ma sorteerin ja sorteerin oma pildialbumeid,
laon kaarte, vaatan endaga tõtt,
kirjutan päeviku täis märkmeid, kuidas iga haigust tuleb armastada
ja võtta seda kui enda osa - enda haiget saanud osa
Ma olen suhelnud narkomaanide, hullude ja vangidega,
olen liiga naiivne ja sinisilmne kohati
ma olen nagu laps, kes ei oska ka .....
Kuulus
Sa oled kuulsus ja
ma pean otsma endale "aega"
et Sinuga saaks viita koos aega
Sellisena on mu pilt
su egoteadvusest
minuga unes kõneles
Aga südames tean, et aluspesus ujume
alateadvuse ookeani hoovustes
See, mis näib nii tõeline, on tegelikult võlts,
süda teab alati tõde,
mõistus varjutab seda
pilk aastatuhandete taha
Türgi mägiküladest alla tulnuna
Nikaia poollagunenud kirikus
tuled hommegi
enne vaibale astumist
kulunud kingad võtad jalast
turistide silme all
võõras kel pühadus
Meka poole põlvedel
palvetad hardunult üha
mandariinid kullendavad mägedes
puude okstel eha valguses
oliivisaludes laotakse
võrke puude alla maha
granaatõunte kastid traktori kärus
saanud on täis
hämardub
pintsli käest paneb
nüüd mus looja
kõikjale õhtu las hoovab
Armastus
Võin noaga südamesse lüüa sind,
kuid mul endal lõhkeb rind,
sind südamesse soovin,
sest sinust väga ma hoolin.
Süda kiirelt tuksub,
tundeid esile kutsub.
nii tugev on see tunnetehoovus,
nii soe mu südamesoojus.
Kas sa lõpuks ometi näed?
Meie jaoks säravad tähed.
Olen selles kindel,
et oled mu kalleim ingel.
Millal kohale jõuab sulle,
et kõige tähtsam oled mulle
Tõstad päikese esile, kui naeratad,
päike loojub, kui sa kurvastad
Kuu tõuseb nagu helk su silmis
nii unes kui ilmsi
mul pole enam sõnu
kokkuvõtteks oled mu elus mõnu.
"Breakfast at Tiffany's"
sinu naeratus
kombineeritud valguses ühildub
punaste sümbioos
just nagu põimuksid nad teinteise ümber
nii naerus kui ka vihas
ei karda öelda, ei karda jääda tagasihoidlikuks
sõbrad, kes armastavad sind luu üdini välja
igal hommikul
kui ärkad nende kõrval
või avastad, et nad on magama vajunud sinu sofal
need on need, kallid
keda hoiad ka siis, kui endal käed on külmad
--
armastus paneb naeratama
ja isegi kassid ei saa aru, mida ajan
kombineeritud jõud ja kombineeritud tugevus
ainuke, kes teab
et saan tema kõrval seista võrdselt
ei pea ennast .....
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Ajatu kurbus
Ükski sõda ei väärtusta elu,
mis uppunud pisarajõkke,
kus hoovustes kurbus ja valu
ei saa enam kedagi kätte.
Kaugustes sähvimas miski,
kostumas laskude kaja,
see kohale jõudmas varsti,
on kodust nüüd lahkuda vaja.
Pühi pisarad, et saaksid rajal
astuda kiiremalt veel,
vii kallimad varju kui vaja
et rahulik oleks Su meel.
Võta relvad ja tagasi mine,
hoia end, võitle kodumaa eest,
vaenlasel on mitu nime,
kuid kustutad Sina kõik need.
Läheb aega, on hukkunuid palju
ses sõjas, kus murdumas meel,
kui ükskord ka sõjasuits hajub,
jäljed aastaid on mõtetes .....
Naise süda.
Sa ei näe mind nutmas,
sest ma ei tee seda avalikult.
Ma ei tee seda kellegi ees peale enda ja
kirjapaberite.
Nad ei tea,
ma olen hoidnud ennast salajas.
Aga võimalik, et ma ei peaks olema nii salajane?
"Naise süda on nagu ookean",
mulle meeldib see.
Sest see on nii müstiline ja salapärane, et
sa tegelikult ei teagi, mis sinna on peidetud
ja kas see süda on kogu oma täiuses avatud.
Süda ei tohiks olla läbikäiguhoov.
Nii palju olen rüütliromaanidest ikka õppinud.
Kuuluda ei saa mitmele korraga oma kogu olemuse ulatuses,
saab olla ainult üks tõel .....
Koertel olid jõulud
Punusin onu perele pärjad
sain kaunistused poest
on talvesaapad märjad
sest ise oksi käisin tooma metsast;
kõik männiokstest kaunistused
jätsime oma perega ta hoovi
laotati üksteise peale kingitused
otsust ümber mõelda keegi ei proovi;
vahepeal oli koertel ka jõulud
kui onu oma perega tagasi tuli
kahel lojusel ehted täis on suud
see väiksem peni on suurem suli;
vähemalt 1 jäi 4st alles
olgu see siis tervele perele
onu õnnetust naljaga kohtles
kui mõni kaunistus alles neile
Lastekodu
Maast madalast ma tundsin juba,
et ükskord minna tuleb mul
oma rada
Maha jätta lastekodu
Hoovid,koolid
Kaasa võtta sülemiga
head soovid
Lastekodus pole ema
On vaid kasvatajad,õpetajad
Toit on laual,tuba soe
Aga ikka pole see
Voodiski mul und ei tule
Mõtlen ema tulekule
Vaikselt tiksub seinal kell
Kus sa oled,ema hell!
Millal ükskord tunda saan,
kui musiga mind äratad?
Vastu naeratasksin sulle
Peidaks pea su sooja sülle
Küll siis näed!
Vaikselt siiski vajun unne
Kas sa tajud seda tunnet?
Kas eemal olles tunned ka?
Sul kuskil laps peab olema
Hommik kätte jõu .....
Kolmas soov
Laev karil, saarel keset eikusagit
kellegi pudel on uhutud liivale
elust märki pole siin mingit
aga kaart pudelis viib imede koopale
seal, kus on džinni lamp;
õhus on paksult maagiat
jõidsin varemete tagahoovi
õõnsuses on aaret ja reliikviat
džinn, täida mu 3 soovi
ei taha siin enam olla;
on see kurjus, mis mind siia tõi?
templisse poetatud tükk universumi
tagasi endist elu saada ei või
hoian nüüd väge, murran aegruumi
tseremoonia on alanud;
vaatan sisse oma hinge
olen väljavalitu, Üksainus
vanadusse ei lange
kolmas soov elab minus;
olin eksinud .....
Naabritädi on nõid 3
Röögatused õues on valjemad
kurjus jõuab mulle ligemale
ära on söödud lapsed, isad/emad
kuidas komistasime sellisele jamale?;
peatükis leidsin õiged sõnad
valjult asusin püha sõna lugema
mil mu seljas jooksid himujudinad
zombid hakkasid ükshaaval langema;
leek aias siis üha paisus
põlemine aeglaselt hoovas
ja aeg äkki seiskus
kui plahvatusega tuli sähvas;
öösel oli naabrimuti kättemaks
aga teises kohas üles ärkasin
asja teeb ebaloogilisemaks
kui end oma voodist leitsin
Google street view
Oli üks päev koolis
ma vahetunnil googlit kasutsin
arvuti taga nahktoolis
ja street wiev'i vaatasin;
jäi pildile peale mees
paljajalu seisab aluspükstega
nii, et selg kaamera ees
passib hoovis hallide juustega;
ja kui kuupäeva nägin
lämmatas mind segadus
vaade oli kahtlane, ma räägin
sest isa oli komandeeringus;
see nädalavahetus polnud mindki kodus
ja pahameel nüüd keeb
vastust pidi saama mu küsimus
et mida ema selle võõraga teeb
Loovuse Loovutus
Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas luba .....