Sõnale ht leiti 5235 luuletust (uued)
Arvo Pärti kuulates
Arvo Pärdi/ Alinale/ kuulates
poisiea unund puhtuse igatsus
verre tagasi tuleb
Su muusikat välja ja sisse hingates
uuesti kui läheksin hõlmad vöö vahel
hommikul päeva teele
nii kerge on mu jala aste
nii sätendav rohus kaste
kui paadi lükkan kaldast lahti
jõel veele koos temaga oma meele
teades taeva all alles on
avarus ja elu kuldne heldus
inimeses kadund pole elu vastu
leebus aja vastu helgus
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.