Sõnale hullus leiti 60 luuletust (copied)
Pimeda palve.
Kas minu silmad räägivad Sulle?
Näed Sa seda kirge,
Mis pillub pilke tulle?!
Kas ei ole seal natukene hullust?,
Veidi soojust või ägedust!
Sutsukene kindlust või meeletust!
Ehk armastust, ehk vihkamist ning raevu?
Armukadedust ja lihtsaid maiseid vaevu!
Kas nad ei ole siirad,
Need minu silmad?
Ütle mulle .....
Päeva lõpuks
Keset aastalõpu hullust,
meenuta sa elu mullust.
Käidud, kus,
ja tehtud, mida -
excelis neist igast rida.
Uue aasta tööde hulki
ära rivista kui pulki.
Alati,
sa tead ju ette -
tahtmine võib teha pette.
Niisiis ära parem plaani
parandada suvel saani.
Egas seda,
mida vaja -
saagi teha ülejala.
Ela päevi tahtmist mööda,
naudinguga võta tööd ka.
Graafikud,
täis hulgiarve -
mõtetu see eilne tarve.
Ära sega päevi ööga
ega tapa ennast tööga.
Päeva lõpuks,
ainult vajad -
lähedaste vastukaja.
verigi ei küsi
seda polegi nii vähe
kui hing on justkui ema
nii maa kui elu ligi
tast voolab päeva
õrnus hellus
kaob päevast pelgus
tund endale saab juurde
kõrgust aina värvi sinist
sind haarab kõige embus
verigi pilkavalt ei küsi
milleks sulle säärane
lembus arutu hullus
selle igavene kurbus
külm on II
Kui leiad kunagi inimese, kes on sama hull või pöörane, kui sina
hoia temast kinni, jälita teda, jälgi teda
topelt hullus loob alati süsteemi pahvakuid
ja mõttemulle, mida enne pole loodud
Uut teed vabanemisele
Micheal Singer "Köidikuist vabanenud hing"
Samal ajal kui Pluuto teeb retrograade
Jah, Sul on õigus,
hommikul peale kohvitasse ma higistan oma fliisist hommikumantlis
sest siidist pole veel osta suutnud
Maailm muutub
Soojus on mu valuuta
Külmetaval kunstnikul on alati külm
Aga on mõned hetked, mis toovad soojuse tagasi Koju
siis naudid neid, .....
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
Kamuy Mosir
Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu s .....
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
Surm
Ahoi seltsimees surm
või härra
või kuidas teid kutsuda
Mis vahet seal kuidas
on vastus
mina olen see kes kutsub
Mina kutsun
ja teie tulete
teie kutsute
tükk aega ma mõtlen
Aga kui ma tulen
siis olge valmis
kui tulen võin olla kes soovite
seltsimees härra või pan
Minul lõputult aega on
teil üürike hetk
aga ometi olla võin kade
Härra surm
kas võtate puhkust
või üldse ehk lähete pensile
Tõsiselt mees
miks ajada säärast hullust
see oleks katastroof
Kui keegi ei sureks
ei sünniks ei vananeks
mis oleks te väetite mõte
milleks te elaksit .....
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
Suede - Trash
Võib-olla on asi selles, mida me kanname
Maitsetud käevõrud ja juuksevärvid
Võib-olla on asi meie veidruses
Või võib-olla on asi meie tühistes linnades
Meie mittemidagiütlevates kohtades ja tsellofaanist helides
Võib-olla on asi meie lõtvuses
Kuid me oleme prügi, sina ja mina
Me oleme tuule käes lendlev praht
Me oleme armastajad tänavatel
Lihtsalt prügi, sina ja mina
See on kõiges, mida me teeme
See on kõiges, mida me teeme
Võib-olla on asi selles, mida me ütleme
Sõnad, mida oleme kuulnud, ja muusika, mida mängime
Võib-olla on asi meie odavuses
Või võ .....
Lollusel pole piire
Üle 5 aasta möödunud
kui teadlane mängib jumalat
eetikas piire ületanud
tahetakse teha moodus kavalat;
näiteks seaembrüol inimese rakud
mõte kasvatada loomades
oleksid inimorganite omanikud
end elupäästjatena esindades;
100 000 ainuüksi Euroopas
ootab järjekorras uut elundit
haige tervis nagu koopas
on vaja paremat meetodit;
seega Jun Wu ja Bjoern Schwer
neil on võlurit oma nahas
ent kuskohast jookseb eetika veer
kui inimene mõtleb sea kehas?;
kuna Hiinas siga aus loom
mis segab sellega suhe rikkuda
kui säärane on rahva idioom
siis äkki parem siga ni .....
KIUSATUS
Nagu nargots piinamas
äratates primitiivset iha
ja kui pole uut laksu saamas
kargab välja viha;
on palju vaimset valu
kõigil kel kiusatus
ära tarneta olekut ei talu
kui ei käi dopamiini plahvatus;
pole midagi enam teha
kui käes hulluse ots
kui meeles paljas keha
või tubakas, alkohol ja narkots;
mis iganes see ka poleks
kui tsüklis, oled ori iseendale
lähed vaimselt pooleks
ja tead, et see vale;
kui ei tegutse, sind ära tapab
see kõikvõimas kiusatus
muidu sind kõige lõpus ootab
kiirem, aga piinarikas hukatus
ideede hullus
ka sulle kauaks
pähe hakkas
vendlus vabadus ja võrdsus
nende ideede hukutav hullus
joobumise sünge julmus
see maruna käis läbi meele aja
endaga sind kaasa kiskus
see helge tuleviku vedur
tuhat aastat kulus
enne kui said sellest vabaks
küsima hakkasid
milleks elasid ja kannatasid siis
need miljonid naised mehed
kellele müünud nad olid
kord oma hinge ja vere
01.09.2022
Mida ma siis nägin?
Suur vend on ka mänguasi
kellega koos olla ei väsi
me õues viskasime palli
ja mängisime võõrastega lolli;
toas playstationis ma võitsin
sest leveleid palju mängisin
ja tellisime pitsat
saime hamba alla head ja soolast;
siis õde astus sisse
silmad langenud pisarasse
ta küsib miks endaga räägin
ise meie venda ju sohval nägin;
siis õde meelde tuletas
et mu mõistus mind tüssas
meie veli 4 aastat surnud
olen iseendaga päev otsa tegelenud;
lein on teinud skisofreenikuks
Kalevile mõeldes lähen hulluks
keda ma siis nägin?
leinast segaduses mõtlesin;
.....