Sõnale huud leiti 175 luuletust (pop)
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
Viies sünnipäev.
5 aastat tagasi ta sündis,
mõne aja möödudes juba kõndis.
Aeg ajalt teinud ka pahandusi,
kuid on ta ikka su suurimaid varandusi.
Sinu väikene armas tüdruku tirts,
ta vahepeal ka natuke pirts.
Need 5 kiiret aastat läinud on juba,
tema naerust tihti kajab su tuba.
Ta rõõmu hüüded ja mõned mured,
vaid sinule ta neid rääkima tuleb.
Sinu oma, sinu pisike printsess,
vahet pole kas seljas tal kleit või tress.
Sulle aina enam ta rõõmu pakkuma hakkab,
ta naer su toas kunagi ei lakka.
Koos olete te lahutamatud,
seotuks jääte ka siis kui hetkeks lahutatud.
Kokku saad .....
Aktsiisivabad jõulud
Nii, nüüd hakkab jälle pihta,
paneme kõik klaasid ritta.
Vala lauakat ja muud,
kuivad on ju kõigil suud.
Kalla veel ja võtame,
jõulumehe terviseks.
Joome põtrade eest ka.
Neil ju pöidlad puuduvad.
Uksekella vali hüüd,
meie kõrvu kostub nüüd.
Kes võib see küll seal vaid olla,
loodame et pole pollar.
Hoopis on see naabrimees,
Kes on eksind veidi teel.
Uks on vale, maja ka.
Aga juua siin küll saab.
Too ka naine, lapsed ühes.
Meil on kingid juba süles.
Ootame vaid õiget hetke,
et saaks teha väikse retke.
Retke poodi, kuhu veel?
Käib s .....
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Süü
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid meie juurest nii vara!?
Jättes meile leina nii valusa...
Minnes siit meie juurest ära,
ei enam tagasi tule Sa...
Peame Su valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punase küünla...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
(By Iti 04.10.12)
Üksindus
Ma olen üksinda ja mõttlen sulle,
ja mõtted kurvad pähe tulevad nüüd mulle.
Sind nähes olen kaotanud ma pea,
kuid sina sest ju midagi ei tea.
Ma ihkan sind ja sinu palet,
ja nii mõndagi veel
nii head kui ka valet.
Sa oled leegitsev kui tuli,
ja tahaks hüüda
oo peatu kanis tuli.
Põleta mind jäägitumalt saa
ja võta enda hoole alla ka.
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LJa lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/