Sõnale huud leiti 175 luuletust
Hirm
Ukse taga kribin,krabin,
kuulatasin,
ukse avasin,
suured,jäised vihmapiisad näkku kargasid
tige tuul peast kaabu rebis,
see läks veerema,
koltund sügislehti,
uksealune sai täis.
Kaevurakkel must kass kui öö,
hirmunud,kilaval silmil passis,
tuppa ta lasksin,
öökull pimeduses maha sadas,
viimseks hüüdeks,uhhuu,uhhuu.
Vaikus-kõik jäi tasaseks,
pilguga veel pimedust mõõtsin.
Toas must kass mu koikul lebas,
silmad kilavil...
Loovuse Loovutus [3]
sest, sulg on surmavam kui ükski relv, kõne sees, mõtte lend, mis võtteks teeb,
kui kõrben nendel sütel, kui püüdlen, et kostuks sinuni mu hüüded, mu süü see,
et ei oska samastuda, et ehk ei oska vabalt tulla, ehk ma olen nii nartsisist, et teid ei kuuland?
Kui pillasite oma kulla, mu jalge alla trampida mutta? Või ehk polnud mus piisavalt,
ehk olidki igal pool vaid pisarad, mida nõnda kindlalt siin iga sõnaga visandan,
surematu ja visa ta...soovin vaid olla auväärne isa ma,visata inimkonnale sitta ka,
et neid pimestada, ma ei saa-ma ei tohi, kuidas pärast pojale silm .....
Tähendus
Arvasin, et tähendan Sulle
päris palju.
Jah, arvasin, et tähendan Sulle palju.
Noh, siis lootsin, et tähendan Sulle midagi.
Jah, midagigi...
Aga siis anusin, et tähendaksin Sulle no nii natukenegi.
Aga, mitte midagi...
Jah, ma olin mitte midagi.
Valus.
See on kõrge kukkumine.
Jah, kukkumine.
Sa ei jalutanud minuga alla,
ei saatnud mind alla.
Sa lükkasid...
Ai, mul on valus.
Haarasin veel kuskilt kinni
poole peal,
nii väga püüdsin jääda
sinna poole peale.
Ma rippusin,
hüüdsin Sind,
Sa tulid...
Ja rebisid mu käe lahti,
kui Sul oli võimalus päästa. .....
Veidi rohkem
Kõik algas tal nii
Jälle mõistuse kaotas
Ükski palve, ei hüüd
Tema uksi ei paotand
Taas istus ta üksi
Ega üldse ei kohkund
Kui mõtete säras
Paber tindiga kohtus
Paljud lennukad laused
Ta peas jooksid võidu
Ta püüdis need kinni
Ning kirjutas laulu
Ei pidanud kinni
Ei hakanud kartma
Et masendussära
Võib saata ta hauda
Tund tunni haaval
Ta maalinguid voolis
Kaunis tindiga pliiats
Justkui tema jaoks loodi
Ei olnud ta üksi
Tema ees oli maailm
Kus usku ja armastust
Veidi rohkem kui siinmail
Lõpuks jõudis ta sinna
Kus end hästi võis tunda
Nü .....
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
Kes teab miks?
Aesteetiline, kaevamas silpe; karvkate tihke;
libistamas mööda pehmet sooja neid räsitud pihke;
märg hüüd kõrvadest lipsamas sisse; siplen;
mitte kuigi kindel; taat riidleb; memm peput triibuliseks vihtleb;
tegudele andmas uut valgust; vana naise häälel malbus;
kui mehelik manitsus vaibus; rahulik vaikus; mõtte paus;
mis kasvatas siiraks; enda vastu olema aus;
sügavalt seest see laul; mis plaane ei sepista;
skeemi ei hau; öelge; mis on väärt valetajal au?
Näpuga enam ei tea näidata; tõde kurdile väita ka;
terve elu justkui sandile vastu karku äigamas;
vunts silut .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
Jälgi jätmata
Kosutab karge tuul; kostub vastus langenult;
Loodus austus ja langev müür; malbe hüüd;
legendina kummitama jääb vaimne müüt;
manööverdades; madalal löögil rinnus lüüa lasen;
rahu etaloon; mis vajadusel sütib kiirelt kui toht kasel;
koos rangelt; muutlikul vaatel; uurimise saatel;
lõpu nägemata; mõtlust õgvendamas;
lööb mul lahti kaka; õige paha; oskab vaid õiendada;
käe pea peale; lapsuke ära karda; tuleb uurida;
kuniks hakkad aru saama; kahtlustan ma;
et miski pole nii nagu ta esmapilgul näib;
deformeerunud ja ennast täis; pitsitab silmi;
pigistab vinn .....
Tühjuse Tühimik
Lootes, et tagastad; sest midagi minust olid varastand;
nii pea kui ütlesin, et sind armastan; valusam kui maksakas;
uni läinud; keha väsinud;tormi tuulest räsitud;rinnus tukse;
mille tundesse mässitult; kärsitult; läksid mu; minutid tunnid;
Päevad; tundes endiselt kui juhmilt; aru saada asjadest suutsin;
kisendan unistuste eest kurdiks; teades vaid; et iga päev muutlik;
kuristikku hüppama mind sundind; põhjast leides rahulolu;uue trepi;
Saabub valu; sest ükski vana enam ei kehtind; jäänud vaid pühendus;
mis sülje mu suust; külmetanud; kristallseks;mis peegeldab kuu va .....
Elust Tähtsamad Värvilised Paberid
Kokku pakin, kui lahti lahmin, labakäega litsikas,
nii, et kõrvades vilistas, vihast higistaks, pigistaks;
punasest näost viimsed häälikud; pälvinult;
taevaliku raevu, hüsteerilise naeru, irv hammas hobu;
kes ei saa nüüd kaeru,hoopis terve laengu-vaenu,
agresiivsus mis mind pigem paelub;kui kogu su võltssss...
Könn, viska tikud käest; mängid bensiiniga;
saad kõrvetada; sa ei oska sihtida; molotove;
nahhui su mäss; selle tõttu ei pruugi tulla ju hommne;
Anarhist; kapitalist; vana vitt- Ekonomist; sama deep;
Kui parm immutamas abieluvoodil madratsit;
Alla enamik meis .....
Aktsiisivabad jõulud
Nii, nüüd hakkab jälle pihta,
paneme kõik klaasid ritta.
Vala lauakat ja muud,
kuivad on ju kõigil suud.
Kalla veel ja võtame,
jõulumehe terviseks.
Joome põtrade eest ka.
Neil ju pöidlad puuduvad.
Uksekella vali hüüd,
meie kõrvu kostub nüüd.
Kes võib see küll seal vaid olla,
loodame et pole pollar.
Hoopis on see naabrimees,
Kes on eksind veidi teel.
Uks on vale, maja ka.
Aga juua siin küll saab.
Too ka naine, lapsed ühes.
Meil on kingid juba süles.
Ootame vaid õiget hetke,
et saaks teha väikse retke.
Retke poodi, kuhu veel?
Käib s .....
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Nimetu peatus
Juulikuu ilusal päeval
Päike silmis naeratas
Kauguses vikerkaar lehvitas
Lootus südames naeratas
Sel kevadel sa tulid
Õrn ja kõrvetav
Stopp, punane tuli
Tuli peatus –nimetu peatus
Mul maha minna paluti
Kaasas polnud midagi
Valgust ei paistnud
Värve ei olnud
Peatuge, võtke mind kaasa
Hüüd tühjuses kajas
Pimedus valitses
Hingata ei saanud.
Pisaraid ei tulnud
Mu kaev oli tühi ja kuiv
Hirm vallutas keha
Samm lühikeseks jäi
Näidake valgust
Näidake teed
Miks keegi ei kuule
Õiget suunda ei juhata
Kus on lubatud .....
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....