Sõnale häll leiti 470 luuletust
Hommikul
igal hommikul
krapsad tikku
vett kallad potti
keetma hakkad
perele putru
unised lapsed Sina
seni paned riidesse
neil pead silud kiiresti
siis äkki maja on
nukker ja tühi
nagu pärast küünaldes
säranuid pühi
*
hall madal taevas
tuhkjas lumi jalge all
võta kinni mu kaelast
ära taluda meil tuleb
seegi otsatu talv
käes Sinu kootud kindad
kaela ümber Sinu pandud
sall
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Sõpradele võõrsil
Sina ei mõista
hinge seda valu
mida toob kaasa
endaga kodumaatus
ümber hall lage vesi
pea kohal
võõras laotus
igaveseks oma keele kaotus
selles rääkimise
igatsus ja janu
meel mida
päevast päeva
öösel unetuna
ära talub
milleks endale tahtsid
säärast saatust
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Alice In Chains - Brother
Külmunud kohas, kus peidan
Ma ei karda oma taevast maalida
Mõnega, kes ütleb, et olen hull
Vend, proovi ja looda leida
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Nii et ära põgene
Nagu Sa varem tegid
Roosid valges vaasis
Okkad veristatud lehted kõrval
Need kukuvad
Sest mu käsi tõmbab neid kõigest jõust
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Ja ma ei jookse enam ära
Nagu ma varem tegin
Kodus pildid karbis
Koltuvad ja rohelised hallitusega
Ma näen vaevu Sinu nägu
Huvitav, kuidas see värv maitseb
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean teed
Nii et ära .....
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022
Mida sa räögid
Hall ja vaikne inimene
keda iial tähele ei panna
ega ta sõnu kui räägib
tema mõtteid siis ammugi
Võib ühel päeval küll öelda
midagi olulist- päästa võiks maailma
räägib siis niisama selge ja kõlava
häälega kui teisedki iga päev
Kõik lausa imestavad
ei- mitte seda hiilgavat ideed
nad mõtlevad/küsivad- mida sa röögid
maailma päästmist kui sellist pand tähele keegi
Isadepäev
Taas tervitab meid uus päev
See on eriline isadepäev
Sügistuuled on vaikinud
Hallid pilved hajunud.
Päike hellitavalt kiiri pillab
Kuul on kuldne naeratus suul
Lillemeri vohab kõikjal
Uus on isadepäeval rüü.
Isad, hoidkem oma päeva,
nii ilusat ja säravat!
Meil kõigil võim on täna muuta,
üht kaunist päeva veelgi kaunimaks.
Vang
eks me kõik ole vangid
maailmas, kus me elame,
selle vangid me oleme
mõned loodavad saada, peale surma,
veelgi teistesse vanglatesse:
taevasse ja põrgusse,
valhallasse
me kõik oleme vangid,
ja paljud meist ei teagi seda,
paljud ei soovigi vabaks saada
harjunud sellega -
mina ka,
sina ka
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Sügistuuled juustes
Sa tulid täna
Taevahallis kleidis
Vihmapiisad
Sätendamas kangal
Sügistuuled juustes
Saabusid
Õbluke ja õhetav
Kui õunad
Mis veel puus
Sügis on luus
Tunnen ja taipan
Naeratad vildakalt
Põgusalt,veidi
Sügisvihm märjaks
On teinud su kleidi
Soengusse sasitud
Lehed ja linnud
Kuldkollased
Mändide pinnud
Purpursed väädid
Heidad veel üll
Näid väsinud küll
Kuid küps ja nii kaunis
Astud targalt
Ja tead
Kuhu minema pead
Kuhu saad ja võid
Paiga ise kord lõid
Ärkamiseni uuel kevadel!
Nüüd aga läheb tõeliselt põnevaks,kõhedakski- avanevad pimeduse .....
Verekirik
Saksamaa mägedes
a. 10. sajand elab legend
ja vähe tuntud rahvaluuletes
kurjuse residents peidab end;
ebapühakule kiriku ehitasid
kohalikud oma ihu, kivi ja verega
prohvet jüngritegauut tõusu kuulutasid
et Euroopat tugevdada antikristusega;
surnud mets ja ümber uduvall
viirastus püüab lõksu arheolooge
taevas katuse kohal alati hall
territooriumile ärge tulge;
igal talveaja üleminekul
on mägedes kajamas kiriku kella
avanevad uksed koidikul
laseb kursusel välja tulla;
see aasta on suurim ülestõus
prohvet ilmalõppu ennustas
kolmanda ilmasõjaga taasünn .....
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Nägin Erkki Noolt
Siin kus on Nõmme
on ka rahvale suur tõmme
looduse poole, see neil peas
pole vahet millises eas;
sellel reedel, kus TalTech jõusaal
olin seal lähedal maal
kus oksahunnik ja palgid
ning püsti liiklusmärgid;
ligemale tuli pikk kuju
ja rõõmsaks läks mu tuju
kui koolilastest eespool
sörkis kohale Erkki Nool;
mõtlesin, kes see nägu tuttav
otse rohelusse ta tõttav
märkas küll, et teda tundsin
kui üllatusest vaatasin;
see kolmas kord see aasta
kui sain kuulsust kohata
oma enda silmaga
järjekordse argipäevaga
ta nägu ikka sama
möödaminejad hakkasi .....