Sõnale hõbe leiti 125 luuletust (parimad)
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Emadepäev
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Õnnesära
Su silmades näen õnnesära täna,
emake, mulle see nii tähtis on.
Eriliselt emadepäevgi särab täna,
südamel nii soe olla on.
Emake Sind kiitmast ma ei väsi,
ikka silitan Su õrnu töökaid käsi.
Emake Loodus Sul juustesse pununud on hõbehalli,
elu vorminud imelisi jooni Su kätele on.
Eluilmaski ei unusta Sind ära,
igal pool kannan kaasas Su silmade sära.
Hoian Sind keelel ja meelel kogu aja,
emake õnnetoojana alati särab.
Jõuluootus
Kaunid jõulud teel on juba
särab silm ja särab süda
kuused ootel metsateel
rõõmu juurde tuleb veel
Pilvist maha sajab lumi
sajab õhtust hommikuni
hõbehärma puistab kuu
kauniks muudab jõulukuu
Küünlasära hinge paitab
mured ära viia aitab
kauaks jääb põlema südame-
Nii väga me jõule vajame.
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Tädi Sofia jõulud
Elas kord üks töötu naine
kellel 2 poega, kes närvidele käivad
nendega madal on suhe ja maine
suhted päris mädad nagu näivad;
et riigilt raha saada
võtnud järeltulijad endale
aga paljuga vaja arvestada
näiteks, et pole elu olla Sofiale;
see eriline päev emale ei loe
mingid tüütud pühad tagasi
õues pakane ja toas pole ka soe
jõuluõhtu pole naljaasi;
lapsed pärivad "millal jõuluvana siin"
nii vastikult, et vahtu suust jooksnud
katsu nendega olla, paras piin!
mõlemad raudselt täis joonud;
ajumürgitus platseebot loob
näiteks hõbekellasi pimedas hel .....
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
plikaeas
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
mina olen minikleidis
kuusteist sina saad
päev tuvina laskus alla
valgust valvas
kus voolas meis kui vein
lahkumise hele lein
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
hapram veel kui mistahes klaas
puudutas see taevast maad
näo ta sisse peitsin
ta ees põlvili nuttes olin maas
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
EMA
Kõik jõulud ma kingiksin Sulle
ja sära tooks südame peal,
sest nii kallis oled mulle,
nii arma, lahke ja hea.
Su hõbedane juus on nii särav,
Sul elav on naeratus suul
ja pisargi Su palgel särab,
jõuluehteis on kuusepuu.
Istun Su voodiserval,
aknast piilub sisse kuu,
kuugi Su üle valvab,
sel kaunil jõulukuul.
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin