Sõnale hõbe leiti 125 luuletust (pop)
Sünnipäev
Minu kallis,
minu kullast kallim kallis.
Sind palun,
minu hõbedast läikivam kallis.
Minu ilusaim,
minu särav, mulle armsaim arm.
Aastaid sind hoida proovinud,
ja aastaid sind hoian veel.
Aga palun, ära ole nagu vana parm
ega kaani nii palju viina.
Hoia veidi tagasi,
ära pohmakaga ennast piina!
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Jõulu otsing
Üle suure taevapilve
lendab hõbevalge saan.
Kaunis ilus mees seal istub,
käes on piits ja linnaplaan.
Otsib kohta, kuhu minna,
vaatab oma plaani käes.
Lendab üle terve linna-
Järsku, ühte kodu näeb.
Vaatab korra, vaatab kaks.
Lapsed seal ju vinks ja vonks.
Mis seal enam otsida,
tuleb kodu uurida.
Jõuab sinna, jagab kingid,
ise istub soojal pingil.
Lastel kõigil salmid peas,
kohe kõigil pakid reas.
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!
Suveõhtu maal
Pilvist kulda puudele piisutab
hõbeudu heinamaad niisutab
rammus punapäine ristikhein
lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin
Kibuvitsalt on varsiend roosat lund
Kui väsind lapsed- lilled ihkavad und
Til-tal, til-tal, kari koju lääb
siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.
Pimedas oli midagi muud
suve soe süda
põksub sel kuldsel ööl
uinuvaid meeli
kõditab hõbedane tuul
Kuu peidab end
hallide pilvede taha
piiludes sala
valgete silmadega maha
imestus suul
vahime üksteist
kõrval kivistunud puud
tondid sahisevad
linnud magavad und
pimedas oli midagi muud
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
***
Oh kallis! Mu elu!
Oled kui tuul,
Sirutamas minu poole esimeste metsmaasikate varsi.
Oled kui hommikune kaste,
Langemas rohuliblele, milleks on mu habras keha.
Ja kaste pole muud
Kui su kirest roosad huuled.
Hoian sind kaua, kuigi see pole piisav.
Ei talu, et olen eraldiseisev.
Tahaksin sulada ühte sinuga, mu kallis!
See uskumatu armastus, mida tunnen!
Oh, andestagu, Looja,
kuid see on suurem armastusest tema vastu.
Kogu ilma roosid närtsivad,
nartsissid langevad,
hõbe kaotab sära
ja kuld igasuguse väärtuse, kui olen sinuga.
Kõik ilmar .....
Teine ootus
Päikese ootuses,
aeg tiksub õhtusse.
Kullakera loojudes,
vaatan ma taevasse.
Kus on see päikesekiir?
Ta on vaikne, kui tuuleiil.
Kas on mõtet ootamisel?-
ta tuleb ju päikese loojumisel.
Hõbevalge ja kullakarvane noot
heliseb kui linnusirin,
keerleb peas kui kustumatu viis.
Kujuks tal on imekaunis veeprits,
mis kirjeldamatu kui linnusirin,
imepärane viis.
kuu poetanud põrandale hõbelehti
õrn mustjas riie katmas laotust,
kõik alles lapselikult habras on
unised käed hoidmas
ja peake puhkamas rinnal,
mis küll annaks, et
nii see jääks
kuis nüüd ma magama pean!
Oh ei,
Sinust mõeldes purpurõhetus
ja silmad kisuvad pisaraile
Armastan, kuid ei tunnista