Sõnale hõisk leiti 102 luuletust (copied)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Päkapikud lasteaias
Päkapikud lasteaias
rõõmu jagavad kõik koos,
mudilastel sära silmas,
kuuse ümber tantsuhoos.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu,
laulavad nad ühest suust,
päkapikud keerutavad
ümber kauni kuusepuu.
Särama lööb terve tuba,
rõõmust hõiskab laste süda.
Kuulge, kuulge ukse taga,
ootamas on jõuluvana!
SEE ongi ELU - Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras
õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –
sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove,
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis,
isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt .....
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024
Tuisulumes
Tuisulumes lenneldes
saab ikka ära eksida,
kui kuuma vere vemmeldes
Sa lihtsalt lendad ringi,
kiirustades võid Sa ennast
kuskil ära kõksida,
lumehangest leida võid ka
teisi kadund´ hingi.
Lumi, see on kerge, kohev,
naer see tuleb suule,
tahaks minna õue kohe,
mõtlemata muule,
sest on tuisulumes põnev,
helbeid lendleb ringi,
eriti kui tuul see tuleb,
peidab lumme kingi.
Talverõõme nautides
nii tihti kaovad meelest
mured argipäevadest,
mis elu toonud teele,
hing see leiab vabaduse,
süda rõõmust hõiskab,
tekivad siis naeratused,,
las see lumi tuiska .....
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi