Sõnale hõisk leiti 102 luuletust (pop)
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
SEE ongi ELU - Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras
õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –
sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove,
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis,
isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.
Paratsetamooli aeg!
Enne täiskasvanuks saada
olgu lastel tervis korras
oli vaja rohtusid neelata
nii nõmedalt läks olukorras;
oli üks aeg, mil õega olime haiglas
see aus jutt, ma mäletan
aeg ajalt tundsime end vanglas
sest meeles see, millest seletan;
tuli üks vana prillidega onu sisse
ümber kittel ja hõiskas "paratsetamooli aeg!"
nüüd pidi ajama end kummarkile voodisse
nii tegi iga tütar ja poeg;
oleks võtnud suu kaudu hoopis
aga haiglas teine reegel
nagu nuge, lastele rohtu perse toppis
valu meie aukudes oli hiigel;
onu lapsega kaasa lõugas
terve rusikas tahtnud .....