Sõnale hõisk leiti 102 luuletust (top)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!
Ood sõdurile
Ei tea kas homset päeva veel näen,
kuid Sinu eest ma surma läen,
sest Sinust olen ma võetud
ja kaitsma pean Isamaad
Sammub siin reas mehi nii palju
ja kindlad võiduhõisked on valjud,
kuid ütles Isamaa vaikselt: "Sa mu eest unne vaju,
igaüks jõuab unistustes koju"
Nüüd istun üksi siin puul
istun üksi siin aasal
ainsana mu hääl siin veel kaigub
ning lõpetama jääb vaikus
Kuid mäletage meid te võiduka lõpuni
ja elu kaitskem elu hinnaga.
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Päkapikud lasteaias
Päkapikud lasteaias
rõõmu jagavad kõik koos,
mudilastel sära silmas,
kuuse ümber tantsuhoos.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu,
laulavad nad ühest suust,
päkapikud keerutavad
ümber kauni kuusepuu.
Särama lööb terve tuba,
rõõmust hõiskab laste süda.
Kuulge, kuulge ukse taga,
ootamas on jõuluvana!
Uue aasta tähesära
Uue aasta tähesära
kuulda näha üle maa
Vana-aasta läkski ära
hõiskab süda ,rõõmustab
Uus aasta avab uksed
tarkusele sisse piiluda
Võtab kanda kogu hoole
kannatab ja armastab
Uuel aastal veksleid palju
kogutud on kuhjaga
Neist ühtegi ei raatsiks ta
lihtsalt ära raisata
Oo, uus aastake
Rõõmu külvad südame!
Päkapikkudel on maskid
Päkapikkudel on maskid
valged härmas lumised
Hõiskavad ja rõõmustavad,
et on jõuluvana sarnased
Jõuluvana habet siiski
tuleks nüüd disainida
sikutada veidi,veidi,
et mahuks nina katma ta
Põhjatuuled igast kaarest
sõnumi tõid äreva
Laste juurde külla minnes
mask peab ees neil olema
Nüüd vast siginat
ja saginat on palju
Päkapikud elevil ja edevad
teevad maski taga nalju
ei tunne üksteist äragi nad
Kuskil kuulda tasast nuttu
üks päkapikk end peitnud uttu
ta plehku pannud maski eest
ei kavatsenudki piilumist
lõpetada veel
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Pangodi järv Petasmäelt
mets on võtnud kinni
ümbert järve kaela
hing jääb sellest kinni
hõiskab nutab naerab
ent sina pole järve vesi
mis peegeldab pilvi
kaldapuid
hoiab kalu salakesi
joodab kuppude
kuldseid suid
sinule on kaasa antud
iga päeva ühes pandud
ilu janu tõe palang
sõna palav
hingevalus silmavesi
mu öödes toom
mu öödes toom nüüd õitseb
meel üleni on sellest hele
taas kõik mus hõiskel
hõõgub hommikuni veres
ka mina olen seda sugu
iga meel kel ilu joob
kesk aja võõrast kulgu
nii ise endal hetki loob
kestaks kauem
vaid see valgus
tunde hullutav aroom
elu kainusele jalgu
jääks rohkem õites
valge toom