Sõnale hõng leiti 69 luuletust
Armas jõuluturg
Armsaks pean ma jõuluturgu,
mis igal aastal Tallinnas,
keset vanalinna hõngu,
Raekoja platsi peal,
igihaljas kuusk on püsti,
tugevalt seisab jala peal.
Ei kõiguta teda seal miski,
jõulurüüs särama ja näitama end peab
olgu rahvast vähe,palju
kõik nad tulgu jõuluturgu,
hingekosutust sealt saab,
igal kaunil jõuluaal.
Kauni jõuluaja ootel
Pikkamisi ligi hiilib
kaunis jõuluaeg,
südames ta annab tunda
hing rahul iga päev.
Tüdruk laulab inglihäälel,
viisid voolamas ta sees,
ise ehin juba kuuske
oma mõtetes,
ninas tunda kuusehõngu,
ei ole ununend.
Inglid keerlevad
ümber tähtedest valge vöö,
avasilmi näen veel und
sest lummusesest.
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
Rahu
Värsil millel tunded,
pärib mis on puhkend,
mis lahti tegi uksed
Kas mind kuuled?
Kas näed, mis mu käed,
toond su juurde, liikuma,
Tasaselt kiikumas, edasi tagasi,
ühe sama silmapilguga,
kiindumas...
Et leida mis juhtus jõe tänav kolm,
jõe tänava norm oli et teen terve,
Ja siis veel pool, koht teisel pool sood,
käes noos, väed toob, näe rool,
jälgi kuidas silmapiiri tagant loob,
uue, kui gaasipedaal põhjas kulgen,
üle teinud nii vanad kui uued, tugev,
lahti jäid lukust uksed, vabaduse kutsel,
tundes milles muhe, sonisin läbi une,
et koos polnud mu juhe, no .....
nägu vastu akent
Nägu vastu akent
vaatan -
igatsust täis
pilkudega langevat
lund.
Su padi mu süles
millel veel
sinu parfüümi
hõng.
Iga mööduv mõttelõng
saab kinnisideeks
Sinust -
selle tõttu
pole saanud siiani
korralikult und.
Aega läinud kaua
kuid südamest -
ei kustuta
keegi armastuse tuld.
Oh kallis kus oled?
Miks pole siiani tulnud?
----
Nägu vastu akent
vaatan igatsust -
täis pilkudega
langevat lund.
Ootan Sind mu kallis
Too endaga kaasa
kuu ja tähed -
sest Sinu embuses
on hea uinuda.
ärtuemand
Näole ta kannab perfektse
viimseni viimistletud meigi
punased tikk-kontsad kingad
kaunistavad just pediküüri
nautinud jalgu -
neid mis pole iial puudutanud
külma ja räpast põrandat.
Mannaroosa kleit katmas
tema veatud telge -
büsti mis võtab iga mehe
nõrgaks ja nende südamed
endale võidab -
hiljem neid hommikusöögiks
ta sööb, sest on dieedil.
Oo ärtuemand oota veidi
nooruse vooruses sa särad -
kuid ka Sinust saab kunagi
Potiemand ja oma
mineviku hõnguses
ära siis sa lämbu.
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
ÜHEL KEVADPÄEVAL PEALE KOOLI
ÕUES VILISTAB KULDNOKK -
MA KUULAMA JÄÄN.
AKNAL TUIAMAS KÄRBEST MA NÄEN.
PÕRANDAL LAOKIL ÜKS SOKK.
TUPPA MULLAHÕNGU TOOB TUUL.
PÄIKESEST KISSITAN SILMI.
VAATAN SUVALIST FILMI.
KULDNOKK VILISTAB IKKA VEEL PUUL.
TÕMBAN KARDINAD ETTE,
KEERAN TELEKA VAIT.
SÕNUMI SAATNUD ON MAIT.
NÄH, KÄRBES ON KUKKUNUD VETTE….
Kevad südamesse pugend',
päikegi paistab juba kõrgel.
Kuid siiski tunda veel
on talve hõngu,
maagi veel on lumekoorma all.
Tahaks sooja,
kuid ei tule -
tuleb ainult külma.
Miks nii,
kui kevad varsti käes
ja sooviks rõõmu tunda
looduse taassünnist,
mis toob päikse südamesse?
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Maasikavälude süles
Olen sündinud südasuvel maasikavälude süles.
Mu juustes on heinahõngu, neist pääsuke lendamas üle.
Olen mänginud lilles ja rohus, lombivees ja liivas
Kuigi väliselt küll porine, seestpoolt siivas
Aeg tõi ellu uued mängud, prooviaeg ei kesta kaua
Ununesid kassi, lindude ja hiirte hauad
Looduse täiuses pisike tita räägib lindude keeles.
Ometi ilma paberita ei püsi kõik vajalik meeles.
Tsivilisatsioon too beebi haarab oma embusesse,
Südasuve-igatsus kuid alati jääb südamesse.
Veel olla päris rikkumata
Veel tundmata häbi
Veel vaesuseta, r .....
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Mõtlen end täpiks
Mõtlen end täpiks su silmas
Ja kujutlen kuidas mind vaatad
Mõtetes küsides tohid
Sel öösel ehk olla mu saatja
Mõtlen end täpiks su käele
Ja kujutlen kuidas mind puutud
Tunnen kuis soontes su veri
Siis soojaks ja elavaks muutub
Mõtlen end lõhnaks su õhus
Ja kujutlen kuidas mind haistad
See hõng aina nõudvamalt kutsub
Mu huuli nii magusaid maitsma
Mõtlen end veiniks su klaasis
Ja kujutlen kuidas mind rüüpad
Kuidas mind kui sigaretti
Sa heleda leegiga süütad
Mõtlen miks hommik nii vara
Meid äratab sumedast unest
Meri meist nutma jääb maha
Nii rõõm .....
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988