Sõnale hõõg leiti 223 luuletust
siis huuli Sa ei värvind
jah ka Sina
nüüd oled abielus
Sul mees ja lapsed
mul samamoodi
naine poeg ning tütred
see peamine ei ole üksi
ära küsi kas ka õnnelik
veres endistviisi
hõõgub õnne kihvt
mul peatub Su
armas pilk
Sul vastata ei ole tarvis
minna sellest karmiks
jah vaatan Sulle järgi
toob mälu vahel meelde
Su huuli suudlusmärgi
siis neid Sa ei värvind
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
midagi segast
ma ei tea millised on
järgmised read
millegi selitamiseks
ja kinnitamiseks mis
paberile kirjutame
aja möödudes
mis ära ehk tuleks
põletada
taastada algtühjus
loomise vaimu jaoks
kust võtta need õlad ning meel
mis ära suudaksid taluda
selle ootuse ja pimeduse
pillikeelena katkemise
vere valgusesse viskumise
vastu hetke hõõguvaid servi
*
kas tõesti ajast
muud järgi ei jää
kui Su olnud arm
valu täis silmavaade
mu öödes unetutes
see aastate pärast
eha tähena särab
hommikuks kaob
taeva sinasse ära
Karjatas
Mu südames karjatas
mäekingul midagi keegi kes hea
kas minu südamelambaid
või midagi sellist et kätte sain
mina ei tea
Olin oodanud ammu et tuleb
ta süütab mu vääritud küünlad
Mäng on nii ilus et hetke ei kõhkle
viipan ning vajutan pöidlad
Kaevume üksteise silmisse üksteise ihusse
üksteise hinge kui mõisa peakaevu
Me veri me elu me bakterid haigused
üheks tõttavad saama tutvudes vaevu
Elu on suurem kui sina ja mina
me teame et kohtume hetkeks vaid lahkudes
sinu kehast jäänd jälg minu asemel- soojus
veel kaua mu südames hõõgub
kindlasti jahtudes .....
nagu lumevesi järve
nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku
see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
veri siiani võpatab lausest
meil Sinuga iial ei sünni laps
korraga olen Linnutee
kaugusel Sina seal kus
koltub praegu kask
ainult hing vaid küsib
ümber ilmaruum tühi
mis saab meist kahest
sellest mis me vahel
anna elu mulle tagasi
ema süli
kustuta see aastaid
hõõguv valu süsi
Vestlusest isaga
kui te mu värsse
ja kirju kunagi põletama hakkate
visake tuhk õunapuude alla
nii nad ei pea lahkuma
oma aiast kus nad on
kasvanud ja õitsenud
peljanud öökülmi
liigset pakast jabur
olnud sirelite hõõgumisest
puhtevalguseni
kui pähe hakkab
öö juunis valges
*
ja enam pole tarvis sõnu
kui puhastustules hing
valge suitsuna tõuseb üles
elu hiigelsülest
saab valgusega üheks
Eksimus
Ma olen mees
Jumal lõi mu omaenese näo järele
lõi oma tegude tarbeks
tahtis et ma oleks ta taieste tipp
tahtis et elaks ta sõnade järgi
oleks ta südame tunnistus
võiksin
aga eelistan teda imiteerida
käia ta tegude kannul
juhtida valitseda omada
luua ja hävitada
Jumal oskab vaid sigitada
häid inimesi kasvatada
ei mõista
nõnda kui läksid hukka Aadam ja Eeva
lähevad kõik
minagi teiste hulgas
Jumala poolt minule loodu
mul määratu
ütles hiljuti
et oleme lahku kasvanud
kadus ära
No ma siis võtan ka
ühe oma ribikontidest
ja teen sellest uue sinu
uue .....
Ühel suveööl
mu rõõm mu sõber
mu nukrus
nüüd akna saad
pärani lükata toas valla
oo mu aeg mu öö mu päev
mis jõena Sinusse suubub
veel värisevas hetkes
hoian üht silpi Su silmist
Su helgist
kui kaugel võib rööbiti
rutata kui ligidal rööbiti
rõhuda
kui suur Sa oled ja kui väike
kuidas ma mõlemat vihkan
kui nad koos on
veel on meie vahel Sind ja mind
praegu oled Sa ihu minust
veel jõgi mis minusse voolab
tulek ja minek
nagu minu ja Sinu laps
mida meil kunagi ei sünni
jälle laotab mind igatsus
mööda ööd laiali
loot .....
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas s .....