Sõnale hõõg leiti 223 luuletust
MOODSAD AJAD
Värv vahetus marksistil
sõlm pingestus rassistil
nii sündis sürrealist
ja moondus monarhist
ja veendus Vennaskond
et pe-s see pesakond.
On mandunud maneerid
ja vinduvad pioneerid
ehk raksatab rahehoog
vast värskendab vetevoog.
Me oleme vintsked vennad
me oleme AAte vennad.
kootud koidikud
kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel trummeldab vihmapangena sügishommiku
katkematu saatus
vaikusest tekkinud hoovamatu tuulehoog räsib esimesi värvilisi lehti
oma meelevalda etteteatamata suunatajutujudega tujutsedes ajaringi
ümmargust ratast
süda pulbitseb pihlapuupunevärvilist punast verd laitmatu lakkamatu
lojaalsusega läbi kōikide nähtamatute organite, pulseerides randmetel,
näpuotsa kaugusel närvilōpmetest
li .....
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Su maja seinad on klaasist
Ma
Jah ma kõnnin mööda seinu,
sellest ajast saadik kui vaatasid telkut,
oli elu täis veidrust, üks ütleks seiklus,
teisel lihtsalt arengu peetus, ja see ei lõppe,
see infiltreerunud me igapäeva kõnne,
Saavutanud mõttelise mõõtme,
kogu populatsiooni üle võime,
Nüüd siin sõimes tõsidust ei märka,
pshühioosi hoogudes haru harva
fookusega näkkab, ja siis panevad ka härga,
tähelepanu ees kõigil värdjana vaja ju näida,
tehke pilti, kuidas mu aju läks rikki,
viibin oma närvide piiril niigi, tahan kuuluda,
igasuguse moraali selle nimel unustan,
olen haige, .....
Elav-elu
Piparkoogi, piparkoogi piparkoogi mees
vupsab välja tundmatust kui õige mees
silmis põleb tuli, põues hõõgub vimm
laual põleb küünal, käes tal õng ja lant
laual noad kahvlid sätitud on reas
ikka püüab konksuga ta kalu liua pealt.
Piparkoogi, piparkoogi, piparkoogi mees
tunneb ennast justkui või sees
pipargoogi mees nii vapralt mööda raudteed läeb
eemal terendavad karamellimäed
võitleb kui mees, võitlus on ees
kuni maandub üksikkongi
tapamajas number kuus.
Piparkoogi BLUUS
maandus tapamajas number 6
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Sõlmin silmustesse su kingitud hetki
Ridade vahel suudlusi sai sätitud
Loodud silmad täis igatsevat helki
Loojuvast päevast püüan käpikuisse sära
Õhinal käed ketramas meist ehitud heiet
Ei ühtegi hetke me kirjest kustutaks ära
pole sindMind… read täis ehedat meiet
Koon käpikuisse kuumava kuu kiiri
Ihalevalt ihult pärlendavaid helbeid
Sätin varrastele hõõguvat ihade siidist niiti
Lükin heietesse täiusliku kulgemise helmeid
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Valge roos
Sündides olin ma valge roos...
Elu nii ilus kui õnneloos.
Lapsepõlves roosatas mu palg,
Hästi tookord käis mu jalg.
Verev roos sain olla vähe...
Tuli kollane kadedus ja lahkumine.
Lilla indina lahvatas haigusejutt,
Kimbutas töötus,oli masendus,nutt...
Nüüd olen ma vaasis kui purpuris õis,
Elukulg ka imeline olla võib.
Natuke veel ja raugebki hoog ---
Mullast siis tärkab uus VALGE roos.
häbita heita maskid ja end avada
sind ihaga joota ja üle valada
lubada puudutust .. nii tuttavat.. võõrast
saada kuumaks sinu kätes hõõguvast lõõmast
anda endale nautimiseks luba
tundsin sind enne su tulekut juba
siivutult sättida su ihule enda käsi
sobimatult küsida,,kas sa ei väsi?,,
vaadata enda ihaga pimedas toas sinu keha
kompida piire.. aeg seisa.. ei jõua kõike teha
liibuda üheks… aimata liikumist…kirgede rütmi
ma ootan.. aeg ära rutta.. sinust ette ma ei tüki
anda ja anduda.. sõlmi kokku ja lahku ajada
saada suuremaks.. kasvad .....
Kolm sammu..
Kolm sammu astusin
ja kukkusin kui kaljult..
kolm sammu kõigest,
ei olnud see ju tee..
Kolm sammu,
ei tõesti polnud mingit hoogu..
kolm sammu..
ja olin teise aja sees..
need sammud olid
tehtud Sinu poole
Sa silmadega
suunasid mu teed..
nüüd silmad sulgesid
ja olen segaduses..
ei teagi..
tasub käia üldse veel..
Lahkumine..
Su silmades on elus päev
ja minu omades on tolm..
Sa kahtled, mina olen kurb
ja teadmine, et üksi jään..
me lahkumine polnud kibe
ei olnud väga ilus ka
ei olnud vihkamist ei viha
kuid keegi meist kui üksik saar..
sai ära antud see, mis tervik
ja pihku jäi vaid poolik võit
tead Sinagi, et täie hooga
nüüd allamäge läeb mu sõit..
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Lihuniku Leida (665)
linna ühes läänepoolses servas
tahtis omanik uut lihunikku leida
ta ei otsinudki eriti
kuni ühel päeval
tema uksel seisis leida lihunik
kirves vööl
ja oli juba homme tööl
ta hoogsalt viibutas kirvest nii
et täpsus jäi jumala hooleks
kuni ühel päeva,
ta polnud eriti pikk
lõi oma emaka pooleks
Montepulciano
Kui on kuum suvepäev, mis ma siis joon?
Mulle siis hea maitseb üks mojito.
Kui on külm ja väljas sajab laia valget lund
Siis tulnud taas kuuma hõõgveini tund
Ja ma näen und
Et taas sinuga koos pudel Montepulcianot
Meid taas Toskaanasse viib.
Peale kolmandat klaasi ma lausun Ti amo
Per favore stai a qui.
Sul lillad on huuled
Kuid ikkagi suule
Sind tahan suudelda ma
Sa mu mõtteid ei kuule
ja jutu viid muule
ma ju tean, veel häbelik sa
kuniks juustu ja veini
on järel veel veidi
ei lõppe me hubane öö
ja ka koduses kleidis
end tunnen kui leidi
mis sest, et la .....
Parim osa meist
Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.
Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.
Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!
/Mari*Uri/
Talvine õhtu
Päikese suur helepunane hõõguv kera
Vajus naaberküla taha maha
Läbi pilvede ujus välja kuuketas
Tähed üksteise järel joonistasid taeva täis.
Milline haruldane imekaunis suur vaip
Sai nähtavaks talvises taevas
Üks väike täheke hakkas libisema alla
Lai roosakas taevaäär hakkas helenduma ja kahvatus.