Sõnale ied leiti 131 luuletust
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Kirik vajas koristamist
Tolmuimeja käes undab
palju müra hoones sees
külaline tuleb vaatab
see kahtlane, et koristab mees;
siin pole vabandusi
74 aastasel papil igav
kel teha maisied vajadusi
istudes koristada on mugav;
julgeid armastab jumal
seepärast norme vanake murdis
vaja imemist ka endal
seepärast silmad ka kõõrdis;
kohus nõudis nüüd raha
papilt, kes ainult tööd tegi
muidu Inglismaal see pole paha
kui mehe/naise rolle teha segi
Mida kõike sa ka raadio uudistest ei kuule.
Õnneõied
Ma otsin õnne
Ei väsi
Ma ei loobu
Ma otsin õnne
Ja vähesest ei joobu
Ei lepi piskuga
Ma väärin enam
Ses õitemeres
Püüan olla kenam
Olla ergas
Suvekirgas
Õnne näha
Ja näed siis
Neid ongi viis
Kroonlehti sirelil
Ja teisel veelgi enam
Kuid kõik need neljased
Neid nõnda palju enam....
Need mõtlen õnneõiteks
Nii on veelgi kenam
Õnn on alati
Vaid meie enda teha/näha
9.06.22
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Lilled õpetajale
Sa tulid lasteaeda,
silmis pisaraläik,
nägid palju vaeva,
kuid see polnud veel kõik.
Sa tulid lasteaeda,
oli teisi veel seal,
ikka Sinu jaoks aega
leidis õpetaja hea.
Sa tulid lasteaeda,
kui olid alles väike,
täna uksel seisad Sa,
silmis pisaraläige.
Jäävad Sinust lasteaeda
õpetajad armsad ja head,
neile kaunid õied tood Sa,
kuid ise lahkuma pead.
- Tarmo Selter -
2022
Lillevaip
Kevad meile vaipa koob
õitest, mida päike loob,
sättides nii rohulibled,
mulla sisse päiksekiired,
suured õied kõrgemale,
luues sära kaugemale,
tuues välja selle ilu,
mis on peidus Sinus, minus,
kevadises päikeses,
igas hetkes väikeses.
- Tarmo Selter -
2022
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Sada tuhat tulpi
Sada tuhat tulpi
noogutavad päid...
Õied taeva poole püsti
süda õitsel näib
Sada tuhat tulpi,
mis Kiievil kingitud
Nüüd annavad meelerahu...
Hingele, mis kurnatud...
Südamele, mis vaevatud...
Sada tuhat tulpi
noogutavad päid...
Ja Hollandisse tuuled soojad
viivad tänusõnu häid...
sõja uus päev
liisk on langend
ees märtrisurm
jää hüvasti
elu õitsev nurm
ema kurb
armsam vajav tröösti
lohutaja pime öögi
*
poisieas kuulsin kuis
kägu mägedes kukkus
nägin silmapiirini õitsesid
stepis metsikud tulbid
tänagi meenus
hinges kerkis sellest
nukrus kurku
õied avas kurbus
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....