Sõnale igatsus leiti 916 luuletust
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Kunksmoori sahver
soovin, et mul oleks Kunksmoori sahvri võti
astud sisse ja paremal all
on karukell- kurvameelsuse rohi
vasakul ussi- ja püssirohi
mis olgu või teiste asjade taga
kuna need ei aita ja neid pole vaja
aga olemas olgu
ärgu puudugu roni- ja robirohi
verehurma- ja vorstirohi
Kunksmoor ise võiks olla läinud
palliga minema tõmmand
läind Trummiga leppima
jätnud uksele kirja
et võta mis vaja
nagunii on meile kõik laenatud
15.03.23
Salatõbras
Elasivad suured sõbrad
kandsid palgeil sõbrasuhet
üks ent oli salatõbras
varjas tegelikku tahet
Salasõber salatõbras
kuid ei teatud kumb on kumb
isegi ei teadnud sõbrad
üks on tõre teine lemb
Ükskord prahvatas ent vimm
ootamatult otsas sõprus
suhtevaikus- tumm on tumm
levis hoogsalt salatõprus
Elasivad salatõprad
kõrvuti kui ennemuist
üks neist siiski tahtis sõpra
sala armastada teist
Pettunud on salatõbras
sala sigatseda vanded
avastades salasõbras
salaigatsevad tunded
Kõik on jälle taaskord sõbrad
õhtust öösse kannab lemb
üks on siisk .....
Kodu
Oma kodunurmest ja koduaasast
ma ei väsi,
ikka tulen siia, vaatama,
kuis käib käsi.
Mustendavad põlluviirud,
vagusid täis maa,
kolletunud kasepuud,
mälestusi täis elavnev pea.
Siin vaikus on nii valus,.
annab tunda hinge peal-,
kuid ükskord ärkab ellu uuesti see maa
ja valu tundma süda, iialgi ei pea.
Kena sügishommik
Täna sügishommik on nii kena,
kuldseid lehti täis on aiavärav.
Koduhoovgi kaetud on kirjude lehtedega,
minu armas krants neis hullab ja mürab.
Lehtede varjul üks siilike elab,
tuul on tasa ei ta lehti rebida taha,
linnud on läinud-,
jättes igatsuse maha....
Pime lootus
Tollel õhtul oli pime.
Puhus vaikselt tuuleke.
Juhtus minuga siis ime.
Astus tuppa keegi veel.
Ma ei teadnud sinu nime,
ega kuhu oled teel.
Olgugi, et olen pime.
Sinu soojust tajus meel.
Anna mulle palun aega.
Väheke, ma tulen taas.
Tasun selle, suure vaeva.
Palun sind, mind mäleta..
Mööduda võib päevi hulgi.
Palju? Öelda ma ei tea..
Kuid ma seda ju ei jäta.
Sind vaid ikka meeles pean.
Oled loodud selles ilmas.
Kaunimaks kui kogu maa.
Ning su armsad siirad silmad.
Mulle tähtedena säravad.
Ma ei tea, kas usud saatust.
Kuid ma seda öelda saan.
Ärme se .....
Ühe ootamise lugu
Natukene aega veetsin bussipeatuses,
pingil istudes,
ema oodates.
Iga kord käis südamest värin läbi,
kui buss peatus, uksed lahti tegi...
Tädid võõrad väljusid,
bussis ema polnudki-,
aga lootusevärin ei kadunud mul kuhugi.
Üks ja teine, kolmas, neljas,
ainult bussid, ema ei tulnudki, teda polnudki.
Vahest oli keegi tädidest mu ema,
kes enne bussist väljusid,
mind lihtsalt nad ei tundnud ära,
miks muidu nad mul naeratasid?
Ikka leidsin aega ma
bussipeatuses istuda,
üht bussi ja ema oodata.
bussist väljuvaid tädisid uurida,
silmanurka kogunenud pisaraid püh .....
KUS ON SU HINGE HÜÜDJA
Kus on Su hinge hüüdja
ning rõõmuallika läte?
Su südametuksete püüdja
on peidus - ei anna end kätte.
Ma läksin Sulle pihta
nii ehmunud on silmad.
Mind ära palun vihka
kas jäängi Sinust ilma?
Sa ootad, et Sind allutaks
nii hellalt teeks ta seda.
Sa ihkad, et Sind vallutaks
...kuumab keha vastas keha.
Ma naaldun Sinu vastu
on külmavõitu kamber.
Kõik tuled lasen kustu
Sa kaardud minu ümber.
Kus on Su hinge hoidja?
Kus on Su tugipuu?
Kas varsti võiksid tunda
kaelal tema suud?
Sügis istub hinges
Mõnikord tunneb seda kibedat valu,
kui mõtted on rändlindude peal,
siis taevasse vaatan ja aina palun,
et linnud tagasi tooks kevad hea.
Kui vihma sajab ja tuul on vali,
siis mu igatsus paisub suuremaks veel-.
Sügise järgi tuleb siis tali,
kristallideks muutuvad silmaveed.
Sügise olek siin ei ole nali,
kui sul hing on õrn sees,
aga sügis mind on välja valind
ja istub sügaval mu hinges sees.
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....