Rändavad inimmeeled videviku ääremail ei häbi ei otsa ei äärt.
Taas igatsedes sind, igat hetke talletab mu hing. Lasen pisaratel haarata oma südame, see valu pole lihtsalt ajutine. Ta on miski mida tagasi ei saa, keegi kellest saab vaid unistada.
Emadepäev Ilma emata Nutuvõru ümber huulte Kängitsen ma oma nuukseid Püüan olla tugev Tugev oma hingelt Et lasta minna Oma kallil, ainukesel emal Minna sinisesse sinutusse...
Inimesi huvitab grillimarinaad, teisi jälle igavene pooside paraad... Mina ise olen aga hoopis isutu, vormivaba-vallaline, täitsa sisutu. /Mari*Uri/
Kui silmad sulen, siis kaasa mind vii, kus igavik ilutseb, taeva süles siis. Me eal ei kustu, vaid särame taas, igaöises tähistaevas.
nüüd juba õhtul mõnel süda tõmbub äkki valust kokku kohkub see olla võis me viimane kallistus suudlus ees vaid mustav igavik igaveseks nende puudus
See on väga kaunis sügis, taevas taas on sinine. Sügis kuldab, päike särab juba päeva alguses. Oh kuis sooviks kogu aja olla selles sügises, olla terve igaviku sügise hellas embuses.
Andestus, sa lubasid mulle kunagi igaviku. Meie aeg on kätte jõudnud; ütle head ööd, sest kui aeg tuleb, kaob vari, närtsinud lill laual, veripunane pisar miks see nii tuli?
Kas kuulsid mu sõnu seal kaugel igavikus lausumas? Sest neid mõistmata lahkusid sa taas. Ja nõnda ma edasi olen ihuüksinda seesmiselt karjudes ja väliselt naeratan.
Elu ise nõnda lühike kuid mõni hetk tundub igavik - põrgulikult valulik.