Sõnale igavik leiti 191 luuletust (parimad)
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
Mille nimel elada?
Ühed surevad au nimel,
teised vabaduse nimel,
kolmandad surevad armastuse nimel,
neljandad surevad unistuste nimel,
viiendad surevad maagia nimel
kuuendad surevad pere nimel,
seitsmendad surevad kaitsmise nimel,
kaheksandad surevad raha nimel,
üheksandad surevad uskumuste nimel,
kümnendad surevad kire nimel,
üheteistkümnendad surevad lihtsalt,
kaheteistkümnendad surevad saamatuse tõttu,
kolmeteistkümnendad surevad mitte kui millegi nimel,
neljateistkümnendad surevad nagunii,
viieteistkümnendate jaoks oleme me kõik surnud,
see, kes elab .....
Mälestuseks
Mu ema, mu armas ja hea,
Sa lahkusid vara me juurest,
me kohtume, küll mitte pea,
seal, kus on me juured.
Mu ema, Sind igatsen ikka -
Sinu sõnu, Sinu tarkust, hääle kõla,
kahjuks igavik ei oota pikalt,
nii jätsidki oma maise keha
Mu ema, mu armas ja hea,
südames hoian ma Sind
ja alati meeleski pean -
Sinu armastus hoiab ka mind.
Mu ema, Sa lahkudki täna,
Sind saadame viimsele teele,
nüüd lõplikult lähedki ära
kaugele tähtede poole.
- Tarmo Selter -
2023
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Kuldne pilet
Sa oled mu kuldne pilet
Igavikulise elu juurde
Sind ootab mu ema õnnistus
Ainukene, kes õnnistuse saab
Sest ta süda tunneb ära, selle mis õige ja vääriline
Nii tahab ta uskuda
Nii ma hoian seda piletit
oma südamelaeka taga ja kui elu koost mureneb
kasutan selle ära
ja pudenen tuhandeks lendlevaks kullapuru killuks
Viivuks
Kui viivuks sind
tantsule palun
Ja keereldes suudleks su suud
Kui viivuks sind süles ma hoiaks
Ja ei mõtlekski rohkemast muust.
Kui ainult viivust võiks
Saada igavik, siis
Valiks ma seda sa tea
Et üheskoos hetkena olla
Ja kokku paneks me pead
Mõtete sosinas
Tunnete embuses
Põse soojuses
Huulte kahinas...
Viivuks...
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Kiviarmastuse kiviahelad
Mu kivilinna kivist kodumajas
kivistunud kivist kodutundes
mu süda seiskund kõvas kiviajas
pea õhtul sätin kivipadjal unde
Mind tõstab üles kivipäike vara
on kivisõnum kaugeilt kivituultelt
must mõtled- kivinaeratust saa ära
sa oma kivistunud ilmelt huultelt
Ma mäletan kuis oma kivipeas
ühtäkki kuulsin kivikiljatust
mu kivimunakivid kivist peos
uskusin veel kivihüljatust
Ma oma kivivere kivikutse
paiskan ööss kesk kivipimedust
jah tegin kivikargamise katse
nean enda kivikivinõmedust
Tos koidus saabus kivituultes vastus
mu ümber heljus hommik kiviudus
.....
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
jah ma ära ei tundnud
elu ees põlvitades
muud ei anuks
selle valu uuesti
ära talun
jah ma ära ei tundnud
hinge õide puhkemise
esimese armutunde
suudlusahne ime
selle leegitsevast valgusest
ent kaua olin haige
palavikus vähkresin
sosistasin Su nime
kõik me ootused
puhtad puudutused
see möödas mu rõõm
mu hinge valu
kuidas seda tagasi
igavikult ka ei paluks
puhtevalguseni
ei piinleks õnne janus