Sõnale igavik leiti 189 luuletust
Ajavaip
Ma koon mineviku helilainetest vaipa.
Afrodiite laulust ja Kleopatra aariast.
Näkkide lembemeelitused kajavad Antlantise mere põhjatust igavikust.
Taevatähtede jumalannade kristalneklirin langeb vaibale tähetolmuna.
Indiaanlannade šamaani sajatused annavad vaibale tummise joone.
Rehetalu pirruvalgus asetab vaibale vanaema ragilauluse koduse pai.
ikka kevadest
kord Sinu ees ma põlvitasin
ülikool
Su sammastele suudki andsin
see oli ammu
ma olin verinoor
pääs uhkelt teklit kandsin
too aeg veel põleb
koos temaga ka raad
ja poiss kes seisab
Ingli sillal
kel palg on klaar
täis sinitaevast klaas
nii lahti armund silmad
*
mu arm alla tuleb Toomemäelt
ma kinni hoian tema käest
nii rohelised lehed puudel
janused me hõõgvel huuled
kaelakuti hetk ja igavik
et hulluks mine
ei tea me veel
et tundi seda
kaitseb õnneaim ja
elukihk
joobumusest sündid ime
et hirm ja häbi aja pärast
auku põletab
meil varsti meeled .....
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Kõik on möödas.
Kõik on möödas.
Algab uus ja loominguline,
kuigi keha mäletab veel vana.
Ta unustab ja puhastab end vanast,
et sukelduda uude ja tundmatusse,
uude ja huvitavasse,
rõõmsasse ja kütkestavasse ellu.
Kas mina olen see, kes manab naeratuse Su palgeile?
Või on selleks Su enda peegelpilt?
Su enda igavikuline sära?!
Kõik, mida tahtsid öelda, on öeldud.
Sa oled kuuldud.
Su sõnad said öeldud.
Need ei ole mõeldud tuulde loopimiseks või tulle susisemiseks,
vaid keskööl, ma kuulsin ja ma tänasin,
ma võtsin vastu kõik ja palvetasin.
Palvetasin
armu, lahk .....
Kõige enam aplause Stalini luule eest
Pealkirjas ütleb
mis mu luuletusega toimus
aplause juurde tuleb
kirjutanud seda, mis põimus;
lugejat kõige rohkem
on lugu, kui Stalinit peksin
mul ka tuju parem
kui Eestit päästsin;
rekord on üle 2900!
oi, kuidas teid tänan
kostub igavikku rõõmukaja
ikka juurde kirjutan
Armastus pole kuskile kadunud
kuigi kõnnid juba pilvepiiril
endast märku siiski andnud
korduvalt oled unenäoriiulis.
Röövis koosolemise õnne meilt
liivakellas armutult pöörlev vanadus
tabas südant märklauana meeleheit
lahkumishetkel kingitud kallistus.
Särama jäi hingele taevatähena
näitamaks kaugele teed kuhu lähed
Sulle kunagi järgi tulen ma
et viibida igaviku üksteise lähedal.
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Kõiksuse sära
Palun tule
Üheks silmapilguks
Millest saab õnnelike
hetkede kohtumiste jada
Silmapilguks, mida
Mõõdavad aastad ja tunnid
Ja koos läheme
Mööda oma rada
Kuhu süda on laiali laotatud!
Hinge valguse
Sammudes astud
Sina ja mina
Mööda üksteise jälgi
Aegamööda kokku kasvades
Tunnetes. Üheks saadeks
Mõtetes. Kokku saades
Ühises puutes...me hingevärinas, silitame
Üksteise kuumavaid palgeid
Öeldes sõnades palveid,
Tänu ülesse taeva
Tänu üksteise südamest hinge.
Et otsides leidsime
Tundes tõelise sära!
Tõelise Sinu, tõelise igaviku,
Kus iial pole .....
m4
tahan vabandust paluda teilt et ei sobitu et olen enesesse kolinud
eluline koolitus kõigilt et saada eneseks nüüd siin vedelen veeni vere sees
ennast veendes kohates teid erinevatel eluteedel
panite kül väga peenelt kui kauaks seda kestis veel
üks kaob teine tekib samma patta mida keetes
ületaob ei kao ta igavikku peksleb kõigil sees
ei suuda enam reisida ennast reetes
tormistes vetes kõik on ootamattu
pinnalt põhja laskund riimikunsti paadund
pole ma palju palund aga ei oska teisiti suhelda
selleest saan ma sugeda ei oska teile pugeda
neid samu ette taha kirjutatu .....
Palun tule viivuks
Palun tule viivuks
Ja oleme hetkes
Lootes, et sellest
Saaks igavik..
Sa oled mu valgus.
Lootes su südamest leida
Armastuse algus..
Mis on minu jaoks
Sündinud, kasvanud sinus.
Nüüd on see igavesti,
Sügaval..minus
Sinu armastus!
Lõpmatu, piiritu
Soe....tunde küllane.
Tunnete ja värinate salu tõotus
Hetkes, kui seisime
Tunnete ja värinate salus
Justkui kahekesi
Hingede suurimas
Kokku liidetud
Hingamise valus
Kus sinu ja minu süda
Leidsid läbi tuule ja ajastute vee..üksteise juurde
Armastuse tee
Sa ulatasid mulle
Oma südame
Huulte läbi
Tuulises sajus..
Poetades soojade
Kätega südamesse
Hurma..
Võttes minust viimasegi
Üksinduse tunde
Sest olin nüüd sinuga üks
Nii nagu unistuste
Lootuste taevas
Nüüd olime sinuga üks...
Sina ja mina
Sosistades mõtetes
Üksteisele igaviku tõotust
Mitte lahti lasta
Sest üksteise jaoks
On meid loodud
Hoidma..te .....
Viivuks
Kui viivuks sind
tantsule palun
Ja keereldes suudleks su suud
Kui viivuks sind süles ma hoiaks
Ja ei mõtlekski rohkemast muust.
Kui ainult viivust võiks
Saada igavik, siis
Valiks ma seda sa tea
Et üheskoos hetkena olla
Ja kokku paneks me pead
Mõtete sosinas
Tunnete embuses
Põse soojuses
Huulte kahinas...
Viivuks...
Hääletu kaja
Kui on vaikus, ma kuulen
Su hääletut kaja
Mis kuulda ilmaruumi
Võlvkaare taha
Sinu südamerütmi,
trummilöökide hääli
Meie hingenabasse ühendatud
ühist hingevääti.
Üle kosmose jõe igaviku sõuab
Me armastusest vormunud täispurjedes
Kosmosetuulest tagant tõugatud laev!
Meie ainsamas kodus
Linnuteel olevas majas
On põhjatu tunnete kaev..
Mõõtmatu kosmose äärele
Koos viskame tähtede parvedele saia..
Ja siis nad lendavad üle me peade
Ilmaruumi laia.
Seal kosmose äärel, ilmapuu ülemises ladvas
On meie ühine kodu, hindamatu hinge valguse säras.
S .....
Kreeka jumalanna
Kui vahetub nädal oo see on õud
Sest päevas sa kadund
Ja öös oled läind
Ja tundub, et terve igavik
Pole sind näind
Kuid äkki vahest ka veab
ja sul on aega minu jaoks veidi
kapist välja võtad kaunima kleidi..
Selle, mis meenutab suvele sind
See mis meenutab kuis kohtasid mind..
Elu…kirevalt kaunis, mis
vahest on minu jaoks hall
Sinu jaoks norm…
Kuid siiski tajun, et seda öeldes su nägu on morn..
Sest sa tahaks olla ju seal,
Kus olen ka mina
Sa tahaks heita enda seljast lina
Ja vabana karjuda
Joosta ja pöörelda nii kuis ise soovid
Sügis taevast on läinud .....
Midagi muud peaks olema minu jaoks veel…
Midagi muud peaks olema
Seal kuskil minu jaoks
Midagi suurt ja head
Kuigi seda olema ei peaks..
Maisete mõtete ringist välja
Keerleb mu südame soov
Sinna kus olen ma vaba
Ja mis mind sinu juurde toob.
Sinu juurde mu kallis…
Ma ei tea veel kes sa oled
SInu juurde mu armas
Aga ma tean, et tuled…
Ükskord ikka
Kui ma leian endas piisvalt jõudu
Et märgata rada
Öös või päevas..mingu neid kasvõi sada.
Sa tuled..ma kuulen su samme
Ja hingelöökide kaja
Sa oled ja mina su süles…
Kus, tunnete vihma sajab
Meie peale, märjaks valgub mu keha..
Sinu peale, voolab .....
MAS 26/8
Ma vaikselt päevi loen
Üks, kaks ja kolm…
Ja tasa tunde hingan
Sõõmude kaupa, neelatan aega..
Kus sekundid on mõõdetavad päevas
Ja päevadest on saanud igavik…
Ma seisatan ja peatun ajas
Kaks korda pikem tundub tema hõik…
Või hoopis kolm?
Ei suuda mõista ajas oma taju
Kas oli eile, homme, see mis tuleb nüüd?
Või tuleb see, mis juba ammu olnud
Ja vaikselt algab koju sõit.
Koju…sinna kus on oma tuba
Sinna kus on linna peale luba
Et jalutada käsikäes laternate all
Istudes pingile et puhata jalgu
Olles sinu poole kaldu…
Pool kogemata tahtlikult
Kõik .....
Suure segadus-meeletu igatsus
Minu sees on suur segadus
suurena laiali tunnete väljal
Killud hetkedest puistatud
ümber minu- osad neist on ka Sinu...
Osad neist on ka meie
ja see kõik segi paisatud sai eile
kui läksin ära, suur õnne mu sees
kuid ajaga muutus see pisarate veeks
ja ma ei leia rahu, sest astusin tunnete vastu
kuigi oleks tahtnud olla hoopis siin...
Ajas, majas, sinu olemise kajas
Lõputult kümmelda tunnetes
lõputult hoida embuses...
Minu sees on segadus ja see ei lähe niisama ära
Kuid selle varjus kõnnib igatsus
meeletult suur...ja nüüd kõik sajab
Sajab vihmana alla, nii aknalt k .....
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....
See maailm on mu koobas
Mis mul viga on,
iga mu rida ila toob,
see ila on igalpool,
väljumas lõugadest,
käsutab mõistuse,
täpsustab kõhkluse,
tõde ei räägi võrdlused,
kui iga skeem on võrgu seest,
saata kõik põrgusse,
et puhata mõistuses,
vabana tunda lõpuks end,
lõppude lõpust leides rahulolu,
samas jorus ajand taga moodust,
leida koht kus kohtuks, kui kohkun,
ootus, suur lootus, kärn konn krooksub,
ootab oma printsessi, imesid tehti,
su elu õpetliku huumori killu sisse veeti,
pentsik, jah vahest ka meeldiv, teel hing,
otsimas unustust pakkuvat keerist,
seismas kus teerist, ehk .....