Sõnale iha leiti 705 luuletust (copied)
Valge talv
Sahad siin ja sahad seal,
lund sajab terve ilma peal.
Kojameestel seljas rohelised kuued,
lumelabidad neil uued.
Lumest puudu nüüd ei ole,
südamel ja hingel olla on tore.
Külmapoiss ära peitnud ennast,
kasukat vaja võtta ei ole varnast.
Tihased kiiguvad nöörijupil,
rõõmu tunnevad pekitükist.
Leevikesed lendu tõusevad sirelipõõsa pealt,
lumi keerleb järgi neile sealt.
Metsarajad täis on lund,
koobastest õhkub talveund.
Kitsekestel püsti pandud söögimaja,
et talv ei saaks neid näljutada.
Tõesti rõõm on valgest lumest,
kaugele ei jää jõulude tul .....
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Armastus armastuse vastu
Las lausub armastus su eest täna,
et oleksid aus ka iseendaga.
Vahet pole, mida see toob,
sest ausus on tähtsaim,
kui tahad olla veel koos minuga.
Armastus armastuse vastu,
saad kas võtta või kõik jätta.
Kui viha su sees ei tõuse
ja armastus minu vastu ei lange,
siis mind sa ei kaota.
Kui su silmad mulle otsa ei vaata,
tean, et mind sa enam ei armasta.
Armastus armastuse vastu,
saad kas võtta või kõik jätta.
Ilus ja kole
Ma võin oodata minuteid, tunde.
Aastaid, sajandeid, soikudes unne.
Ma võin leida, mida leida ei anna.
Ning ka loota, kui lootust pole anda.
Ma võin vaadata hingede sisse.
Piiluda sinugi hella südamesse.
Ma võin tunda, mida tundsid sa eile.
Mida mõtled sa praegu mind leides.
Kas hea või olen ma paha?
Kuidas vastan, mida öelda ei taha.
Olen nii, nagu loodud ma olen.
Vahest ilus ja vahest ka kole.
Vahest põlen ma vihast kui tuli.
Vahest pehme kui talvine lumi.
Kuid igav sul minuga pole.
Olgu ilus ma täna või kole.
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Sinust Mõeldes
Eile veel...
Hingamise peatasin kui Sind kohtasin
Mõistuse kaotasin kui Su silmadesse vaatasin
Oma hinge ja südame andsin kui Sinuga rääkisin
Täna vaid...
Sind igatsen, ootan ning Sinust mõtlen
Iga hetk, minut või tund, iseendaga võitlen
Sinu pilku, huuli ja Su lähedust nii väga ihkan
Homme jälle...
Sind kätel kannan või hoopis kaisust leian
Kuulen Su häält, Sinu siidist nahka puutun
Sina minu ja mina Sinu omaks vaid muutun
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÜLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Lihavõtte jänkupoju
Lihavõtte jänesed kord mune läksid peitma.
Valge lumekasuka - seljast pidid heitma.
Võtsid kaasa jänkupoju - väikse, üleannetu,
nalja tegi munadega, üldse polnud õnnetu...
Peitis munad kana alla.
Kukk siis kires:
"Oh, mis ime,
minu kanadel on muna kirev!"
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
ÖÖS
Mina. Sina. Öös.
Kahekesi koos.
Vaikselt lähestikku.
Teineteise hingeõhku
hingates ja tundes.
Vihmasadu.
Nii märg.
Piisk su ninal.
Tilkus.
Lähemale. Sina.
Nihkud.
Aeg kadus.
Mõistus hajus.
Sina. Mina. Meie.
Huuled. Sõrmed. Reied.
Mõnus.
Pärast vihma.
Piinlikkus.
Ja vabandused.
Sina ei.
Mina ei.
Ei tahtnud me.
Ja kogemata...
Peites tõde.
Meie kohta.
Siis kui algas sadu.
Olid märg.
Juba ammu enne seda.
Kallistus
Kallistuses on hetked ehedad
Kallistuses on rõõmu ja pisaraid
Kallistuses on kirge ja armastust
Kallistuses on rõõmu ja naeratust
Kallistuses on tundeid sügavaid
Kallistuses on leppimise iha
Kallistuses puudub trots ja viha
Kallistuses üles leiad oma
Mina