Sõnale iha leiti 705 luuletust
Kisma Isa
Mäster Kuus; iial lahti ei lasnud päästikust,
Häälik suust; otse kõntsa närve tabanult,
Murdes hüppikutel jala luud: kui nad karanud,
Sama saamatud; kui ilu kirjanduslikud raamatud,
Lõputud meistri loovuslikud valangud, arusaamatult,
Mind vaadatud; kui ütlen..ma siia tapma ei tulnd,
Kasvatus; saamatuks,aru saad või kardad tuld?
Salvav tund; saab sust muld; iganev ja nägu kahvatub,
Pask ja kuld, mind sa ei võrrelnud, õrrel põleb sulg,
Mõtetu mõõde mida mõõdad..endiselt mõtled ust,
Eksrement talla all; kargad kargad; üle aiia..
Uitad metsas..kuid oled lamba tall .....
Ma eksisin ja
me taeva tõus on vale
Peab katkema
veel ehatunni eel
Me vastu maad
mis kive täis ja jahe
peab laskuma
me kummaline meel
Nii ära maandab
me ihad vihad pahed
maa magus maik
mis teretab meid taas
Ja ära saadan
su sinna kus on parem
Jääb süda vait
siis täpselt õigel aal
Kapo Režiim
Tõesti külm on ja magada ei saa, õudus unenäod ja tekki läbi märjaks higistand, kapo mu kõnesid lindistab Andres Kahariga kohtumine mu maja taga seda kinnitab, igal liveil mind nad filmivad ja nagu nirgid aineid mu sõpradelt pinnivad, autogrammi jaoks baaris juurde liimivad, kui komistan nad tagaselja mu üle itsitand, kadedad justkui, vabavärsis nõnda kirglik ma, meel mida ükski kong eal vangistand, see maailm valmis mu tindis salmina, ja vaikus teid kõige paremini karistab, alati süttitan leeke kõikjal kuhu lähen, kahvatuvad mu kõrval need ise hakkanud super tähed, täis .....
— Maarjo KRetsept Uuno
Tere!Räh! Uku lendab puldis ja Kuus andmas tundi,ära nussi kruti nüüd volüümi ja sikuta lähemale siia oma tutti,aeg teha haigelt raju mussi, taju mu aju kui Uku keedab selle suppi, taust on vajalik, ilma temata;taeva mannat ei sajaks siit; teemad ulmelisemad kui üheski telekanalis: mu hääle paelad avasid, su südame takti tabasid: nüüd mõistad me pagasit; mõistad, et enamik ikka magasid; kui me sillutame nad kihutavad mööda meie radasi, kuradi keldri kasvandik, pole mingi parasiit, perfektne vabastiil, tunneta nüüd kuulekalt sulle oma müüdi maha müün, seljast ebaausal .....
— Maarjo Kmiks
Miks näppad
suuri kupüüre
võõrast südamest -
aga oma südamest
ei loovuta sa sentigi.
Miks otsid kaastunnet
kui Su silmis on
vaid viha -
põlgus -
armastuse vastu.
Miks näppad
suuri kupüüre
võõrast südamest
et rahuldada naudingut
et täita oma ego ruumala
-
lõbu pärast...
närbuvad
kärbuvad
need kes
tahaksid
siirast
-
ning Sinu südant
mis on niigi võlgades
ja teiste jagu.
--------------------
kallile emale
Kui olin veel väike
tundus maailm nii suur mu ees
aga Sa olid minu jaoks lootust andev päike
toetasid ja aitasid mind suureks kasvamisel.
Päeval ja õhtul olid kaua tööl
ometi jätkus Sul aega kõige jaoks
meie laualt kunagi ei puudunud soe söök
süda täis armastust ja mälestusi mis ei kao
kunagi Sinu vastu, tahan tänada kõige eest
sest oled nii palju andnud minu heaolu jaoks.
Tean olid rasked ja unetud ööd
mil valvasid mu und kui olin haige
andesta et Sinuga olen vaidlend
asjade üle mis olid tühised.
Kui sul silmis valust pisarad
siis tea oma sõnadega .....
annaks südamele hääle
oleks minu võimuses
kasvatada südamele huuled
kinkida kõnelemiseks hääl
et avaneda võiks müsteeriumit
täis inimeses sügavaim peidupaik.
armastuse alguses
keskel ja lõpus
üksteise tundeid
turteltuvid kuuleks -
kutset oma õige partneri juurde.
poleks enam mitmeid palesid
ilusaid ihalduseks loodud valesid
kõrvale eksima viivaid topeltradu
paljastuks ideaalne armastuse mudel
et seda ei peaks enam täitma pudel
sigarett või hüpiknukuna marjonett.
oleks minu võimuses
kasvaks südamele hääl
kõnelemiseks huuled
mis purustaks mäed
sulataks ümber .....
kollased kummikud
tõmbame jalga kummikud
hüppame lompidest üle
ei peata meid ummikud
astudes taevatrepist üles.
sammume - sammume seniks kuni
seisame vikerkaare värava taga
värviliselt magus on see uni -
silmad lahti ärkvel ei ma maga.
koputades piilud härjapõlvlast
otsides kellel peaks olema kulda
märkad värvipotiga mängivat last
pistab näppudega võluoad mulda.
kaunistavad sääri armsad kollased kummikud
hüppab plärts- plärtserdades kokku nii teid
vihmast tüdinud inimesed ning pikad ummikud
oodates et me värviks valgusfoore neil neid
punasest - kollasest - rohelis .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
depressiooni org
seljakotis rõhub raskust depressioon
südames kasvav tunnete segune äng
kattev udu - on üksildusest visioon
unest tühjaks jäänud keha ja säng.
Ees ootamas mind taas kannatuste org
tundmatuses mu ees rajad mida ei tea
verist naeru karjub õõvastavalt ronk
surmapilk silmis - lendas ta üle pea.
korraks peatusin vuliseva jõe ees
küsis kella nahata ja lihata skelett
mustast mürgist auras hingetu mees
maitse mu pisaratest koosnevat vett.
liblikas säras siinses ilmas värvi
ehk ei unustata maailmas milles päev ülal
tullakse otsingutel laevaga järgi
enne kui lase .....
aga mis saab
Aga mis saab siis kui
kõik teed läbi käind
lõppusid lõpmatuseni näind
mälestuste salved silmini täis.
Kas ootamas on ees igavene tühjus
ning me lihtsalt laguneme koost
olles olnud vaid lihast ja luust
ilma hingeta eksisteeriv isiksus.
Või siiski veel
meenutatakse meid
igatsuse keel
kutsub teid
kui inimestena
meenutate meid
siiski veel.
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
ühiskonna viha
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata elude vastu
mis on juurdunud ühiskonda
aegade algusest sisse.
Keegi ei saa juba olla
ju sündides südames
kanda endas kurjust
sisemuses ning iseloomus.
Miks ei võiks kõik tunda
viimaks vabalt ilma hirmuta
et neid kastide järgi liigitataks
erinevuste poolest sildistataks.
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata ja sündinud elude vastu
mis on loonud ühiskonda nõrgestava malli
viies liiga varakult kellegi jaoks kalli.
näitus
Tule ma korraldan
näitusele meile kahele -
Avan galerii elu
parimatest hetkedest
mis ei mahu sõnadesse.
need isiklikud fotod
visandatud või klõpsatud
silmadega -
mustvalged ja värvilised
ka ilmutan uuesti need
mis põletasin valust
mis rebisin tükkideks
vihahoos.
Negatiivid ju jäävad
alatiseks -
alateadvusesse varju.
Palun õpi mind tundma
sest oma kunsti jagan
ma harva kellegi teisega.
Kas jääd?
Palun ütle ja -
sest kõrvalruumi
tahan ma rajada
ühise gallerii
meile kahe
südame vahele.
Tabalukk plõksatab
võtme peidan ära
ja asuk .....
Põrandale valgunud tint [2]
õhin nad seal peenral, põhi alt lendab leemjalt, kes keda keelab, kala vees, konksu alla alati neelab,
sõnade mängus, leidnud oma täiiust, ei mingit näitust, vaid perfektne hääldus, otse näkku, otse torust,
igapäeva jorust, seda hookust pookust mis koorus kui leidsin oma moodust, kuidas see mootor kokku jooksust,
kuulnud polnud, hullult korduv, konditsioon mis vaid ihadel hoidis fookust, väsitab mu noorust,
Räsida saanud enne kui munast koorund, Persse su õiglus, saad kirvega kuklasse, Õigluse tagaajamise tõttu
Hukka läks see..Kogu inimkonna tee, kõik ainult nõuuavad, v .....
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Eluheidik
Nii kaugele kui silm näeb.. on postkastid ja prügikastid..
Ma usun jumalasse ja kapitalismi..
kuid kui ma seda ei teeks..Mind ei saaks olla..
Jooned..
Värvi nende seest,
Värvi nende väljast,
Värvi kuidas tahad,
su mõtlemine defineerib kogu tõe..
Kas need tööriistad mida te inimesed kasutate,
on võimelised mõõtma mu tekstuuri,
eww ta on maaväline! Pange mind vaatamiseks puuri!
Ärge puudutage või laske tal enda kõrvale istuda,
Olen sulam su kätel, vormi mind, nagu vormid
kõik koleda ilusaks! -Ausus peaks olema parim poliis...Kui kõik vaid oleks nii lihtne.. .....