Sõnale iial leiti 582 luuletust
Raha
Oh mida me küll teeme
Kui raha meil pole
Kas tõesti me peame
Nagu kirikurotid
Seisma tänaval ja paluma
Ehk olete hea ja helde
Ning aitate meid vaeseid lapsi
Kes me võtsime liialt
Ja ei suutnud anda tagasi
Kas leida võid mus miskit
Mis nii väärtuslik
Et aidata võid mind
Tore taat
Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.
Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata.
Ei kuulu sa mulle
Ei suuda sind iial ennast armastama panna,
sa ei tea, et sinu pärast kasvõi maailma lõppu läheks.
Ma sinu pärast end ohverdaks, kõik ära võiksin anda,
kuid tean, sellest kõigest jääks ometigi väheks.
Müüksin maha oma hinge, et tunda hetkekski su armastust,
siiski usun – seda selles elus ei juhtu.
Nüüd pisaraid pühkides ma palun sinult andestust,
et mu lõputud tunded su vastu eales ei jahtu.
Teesklus
Hinges nii lämmatav vangistav tunne,
tean, et sa eales ei kuulunud mulle.
Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,
silme eest elu kui film läheb mööda.
Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,
lootusetut armastust endale keelama.
Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,
sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.
Igatsus
Enne uinumist silmapiiri poole vaatan
ja ilusat und Sulle sosistades soovin..
Miljon suudlust ma tahaks Sulle saata
ja loodan, et ikka veel minust hoolid.
Ära unusta, et oleme alati sama taeva all,
mis siis, et mind Sinuga ei ole.
Kuigi oled minust eemal, siis tea–
kellegi teise jaoks mu südames kohta iial ei ole.
Valu
Mu pisaratel iial lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Lõputu tee
Näen Su silmadest, mida Sulle tähendan.
Igatsedes Sind, tahaks olla Su lähedal.
Mu südames sügaval Sa alati oled,
ka siis kui mind Sinu kõrval ei ole.
Ma tean, et meie armastus ei kustu iial,
kõik mu rajad Sinuni viivad.
Luba, et Sa eales haiget ei tee mulle,
siis igavest armastust tõotan ma Sulle.
Foto
Tuhmunud foto Sinust mälestuseks jäi
ja lootus, et kordki Su kõrval veel käin.
Mu valelike silmi Sa enam eales ei näe,
Su nägu ei puuduta mu soojad käed..
Sa teadsid, et vajan Sind,
aga ometigi reetsid mind..
Ära andestust palu,
iial tagasi mind anu..
Ma tean, et veel kohtume,
seame ennast taas ohtu me.
Taas unes Sind näen,
igatsen kõigest väest..
Unustada Sind tahaks,
tuhmub mälestus sinust ajas..
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Maailmale ära ütle!
Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
.....
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
***
Su õrna olemuse tunne
Need silmad, naeratus - ma neid ...
Ma nende nimel vajuks unne
Sa kõige suurem minu leid!
Su tähtsust väsimatult hindan
Kui hellalt embad, vaatad siiralt..
Neil hetkil hädavaevu hingan -
Ei taha muud ma tunda iial!
Sult pilku ei saa eemale ma viia,
Sa röövid tüki südant iga päev,
Se`st ajast, kui sa üks kord tulid siia
Ei tühjaks voolada saa minu õnne kaev.
Mu terve maailm särab ainult Sulle
Ma elan nimel, et kord taas Sind näen!
Ja jälle vajudes ma silmad kinni.. sülle
Taas unistuste maailmasse läen...
Tiina Klemets
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....