Sõnale ikka unistan leiti 7 luuletust
Midagi muud peaks olema minu jaoks veel…
Midagi muud peaks olema
Seal kuskil minu jaoks
Midagi suurt ja head
Kuigi seda olema ei peaks..
Maisete mõtete ringist välja
Keerleb mu südame soov
Sinna kus olen ma vaba
Ja mis mind sinu juurde toob.
Sinu juurde mu kallis…
Ma ei tea veel kes sa oled
SInu juurde mu armas
Aga ma tean, et tuled…
Ükskord ikka
Kui ma leian endas piisvalt jõudu
Et märgata rada
Öös või päevas..mingu neid kasvõi sada.
Sa tuled..ma kuulen su samme
Ja hingelöökide kaja
Sa oled ja mina su süles…
Kus, tunnete vihma sajab
Meie peale, märjaks valgub mu keha..
Sinu peale, voolab .....
Õhuke Joon(2)
mida ma ikka unistan,kauua ma selle maailma pahu pooli ise ei tunnistand?
Nõnda käike uuristan,seal kus eelnevad teadmised olid mind juhmistand,
aastaid infot, mitte midagi kasulikku,mängivad nad bingot,
sügavad ikka hõredat tagumikku, pettus kõikjal kus ma lähen,
särast pimestatud tähed, arusaamata sellest, et sigareti suitsust hääl
on kähe, Lapsel kordus-kasutuses mähe ja see paha hais
sigareti suitsuga ka ninast ära ei lähe,arulagedus,
kogu selle toodetud rämpsu tarbetus, tõde rääkides
muutud kardetuks,justkui tulnukas kes oleks esimest korda inimeste keske .....
Ma pole selline...
Ma pole selline kui teised...
Mu hinges lapsemeelsus pesa teind,
Ma pole selline kui teised...
Mind paelub pilvelaeva lend.
Ka rohututt ja lilled
Ja jäätund mere ajaseis.
Veel raputavad tuuled
Ja lumehelbed neis.
Ma pole selline kui teised...
Sest unistan ja plaane pean.
Ma pole selline kui teised...
See ka ei loe,et vaevu jalgu taga vean.
Ma pole selline kui teised...
Mul hingeviiul viise loob.
Ma pole selline kui teised...
Sest ikka hing on sees nii noor.
Ma pole selline kui teised...
Olen vahel karm
ja vahel mitte.
Olen vahel malbe
ja vahel mitte.
Ma tihti unistan,
unistan sinust,
kuniks komistan
ja ärkan üles.
Nii reaalne kõik näib,
(unes, ma mõtlen).
Magades ringi käin
ja mõtetes su juurde tulen.
Õhtuti siis, kui silmad sulen,
rändan ringi unes.
Vahel tundub mulle,
et ma tegelikult ikka meeldin sulle.
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Miks näen sind ikka unes,
miks kummitad sa mind?
Mäletan ikka su põse pune,
tahaksin kõvasti kallistada sind.
Sooviksin rääkida sulle palju,
kuid sa enam ei kuule mind.
Sooviksin rääkida sulle nalju,
kuid iial ei kuule naermas sind.
Miks ei suuda unustada sind,
miks ikka veel unistan sinust?
Miks need tunded valdavad mind,
Miks pidid eemalduma minust?
Tean, et haiget tegin sulle.
Tea, et olen alati sinust hoolind.
Mu süda kuulub endiselt sulle,
Ma siiani sinust siiralt hoolin.
Pealkirjata
Ma tean, et elus ikka jälle
tuleb pettuda
Ja minevikumälestused
maha suruda..
Ja tean, et algand armastus
võib kohe lõppeda
Ja värskelt õitsev roosiõisgi
kohe närtsida..
Kuid teadmata jääb elus see
kes armastanud sind
kes aastaid käinud sinu järel,
unistand kui lind..
Ka mina tean, mis tunne on
kui sind ei märgata
kuid lootus rinnus valusalt
veel tahab jätkata...