Sõnale ilm leiti 3655 luuletust
Ilm
Ilus suvi laulab meelel,
linnud laulavad linnukeelel,
lilli täis on terve ilm,
päikesel on kuldne silm.
Vihmapilv see tasa hõljub,
liigub vaikselt edasi,
sõuab tummalt eitea kuhu,
maha ei kalla piiskagi.
Vaat kus põual on nüüd pidu,
pidu, see ei otsa saa,
muret tunda pole tema mure
ei huvita teda viljasaak.
Kõuepilv, kui taeva tuleb,
mürtsub taevas nii kuis-saab,
tantsivad kõik välgutuled,
nooled tabamas on maad.
Ilm
Kogu ilmas on suur valu,
taevas nutab
ja Inimene palub.
Palub õndsust südame
ja rahu oma hingele.
Õnneks ilm ei ole jäine
ei luba pakasel paukuda.
Ta poolehoiu hoiab neile,
kes vapralt ennast kaitsevad.
Ilm viskab vingerbussi neile,
kes temast kasu lõikavad.
Toob meelepetet anastajaile,
kes ilmaelu murda soovivad.
Ilm see nädal
Üllatavalt paremini läinud
päikese ja soojaga
kui prognoos halli lubanud
polnud võrrelda muu Euroopaga;
loodetavasti ka jaanipäev ilus
mis muidu lõket teha meelitab?
kui sobiv ilm õue kutsus
seni suviselt meid kallistab;
sest, kui just kaunis õue tulla
saab jälle üritusel tüdrukutel KEPPI
:3
Pöördes ilm
Päike piilub pilve tagant,
täna veidi aralt.
Kogu taevas tinakarva,
hiilib vihmasagar.
Tuulesuu on soe, kuid vali,
liiva üles keerutab.
Tulemas on kõuemürin,
kuskil juba paugutab.
Valged raheterad suvel!
Aga nad ei riku meelt.
Üllatusi pöördes ilmast,
tuleb aina juurde veel.
On vihmane ilm
On vihmane ilm,
ning üksikult jalutavad hirved
porilompides sonkides,
otsides toasoojust
ei leia nad seda
On vihmane ilm,
kõrval mul pudel kanget
kuid veel seletab silm,
pettunud ja masendunud
uusi sõprussidemeid pole katsetanud
On vihmane ilm,
hirved leidnud oma sooja
ning mina loobunud pudelist
Nii kuum on ilm
Lilleõiel mesimumm,
kuum on lille süda,
päikselõõsas kuivab lill,
niiväga vihma on vaja.
Puudelehil vihmapiisku
pole ammu näind,
enneolematu läitsak
närib suve, näib.
Kogu loodus vajab vihma,
raske on põldudel,
siis viljasaaki pole loota,
nälg see puuduks veel.
Äkki loitsimine aitaks,
käed sirutaks kõrgele,
hüüaks mõttes taeva poole:
"Päästa ilmake!"
Ilm on purjus
Kõik see ilm on täna purjus,
algusele lõppu ei näe,
inimestel meeledki on sassis,
justkui tuleks viimnepäev,
karta tuleb Keda? Mida?
Ajakell käib oma rada,
igal meist ta tiksub sees,
kella keerata saab taha,
aega mitte, endi seest.
Kõik see ilm on täna purjus,
ajakainust ootame,
algusele lõpp saab pandud,
lõpualgust pole veel.
Ilm :)
Väljas on tugev tuul,
nagu keeglikuul.
Väljas on pilvine taevas,
väike koer mulda kaevas.
Laual oli piimatass,
sama ilus nagu kass.
Küünlavalgel oli vari,
nägi välja nagu kari.
Hiljem tuli välja päike,
nüüd on vihmasadu väike.
Kaugel on suur meri,
mitte punasem kui veri.
;)
Sügisele
Kastehelmed pärlendavad
päiksekiirte käes.
Härmatis on katnud rohu -
algab selge päev.
Linnud puudel lõõritavad
ühte murtud viit.
Kätte jõudnud ilmad külmad,
kured läinud siit.
Kaminas on tulekolle –
mälestusi kütan.
Jäänud veel on miskit meile
soojendamaks südant.
Tali juba teel
Puud ei ole raagus veel,
aga tali juba teel.
Lehed puudel lumekatte all,
kuskil veereb lumepall.
Kas luiged lähevadki nüüd- lumi taga?!
Ei veel kostu luige hüüd,
lund on juurde vaja,
valget lennurada.
Maa peal kohe ära sulab esimene lumi,
puuoksa-ja lehekese peal
ta sulab tasakesi-,
ta sulab tasakesi,
esimene lumi.
Tuul
Mis sel tuulel viga on,
muudkui tormab ja tormab,
rebib kuldseid lehti puult,
enda keerisesse korjab?!
Mis sel tuulel viga on,
muudkui ulub ja vingub,
terve päeva, kogu öö
on tal keelepaelad pingul?!
Tähekepanuta ju ta,
pole kunagi jäänud,
kunagi ei oke ka,
nii pöörane ta olnud!