Sõnale ilma j leiti 2723 luuletust
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Õitse kaunis kevade!
Õitse kaunis kevade,
too ilmarõõmu kõigile,
kanna sära silmisse,
hõiska rõõmu pilvisse!
Loo pungad õitsele,
pane tiirlema soe päikene,
võta oma hõlma alla
elu haprake!
Loo uut kevadilma,
sütita naeratust,
mis kaunis on suul,
jöta kestma soojad ilmad,
meie keskele jää ikka-
kõik need kolm imelist kevadkuud!
Hirmu ei siis tunne süda,
varsti ööbikki laksutab toomepuul,
janu kustutatajaks sa,
mu armas, kallis kevadkuu!
elutahe
Ma istun voodil,
käes "pliiats" veretindiga.
Tahan olla paremas, seal kaugel kuskil.
Tõmban enda nahale joone surma sooviga.
Aga, mis siis, kui ma lihtsalt lähen,
äkki kõigest mis piinab pääsen?
,,See pole väljapääs ju",
aga äkki on see ainus, mis vabastab mu?
Kaua ma olen veel siin maailmas,
juba ammu soov surra minus ju tärkas.
Aga sina, sina oled mu viimane tahe elada,
oled ainus, kes suudab mu lahkumist peatada.
Koledik
Ühel päeval metsa tuli õudne koledik.
Välja nägi üsna hirmus ja pisut imelik:
Jalgu on tal lausa kuus ja kihvad teravadki suus.
Keset pead nii suured sarved, seljas kasukas, mis soe on talvel.
Silmadki on kurjad tal - kaks on ees ja kaks on taga.
Vastu maad käib sahinal ta pikk ja okkaline saba.
Miks tuli siia metsa ta, ei seda keegi teada saa...
Kus on kõigi kaitsja karu? Sellestki ei saada aru.
Kõik loomad justkui kadunud - nad oma urgu pugenud.
Hirmutab neid võõras koll - äkki hoopis mingi troll?
Koledik teeb metsas ringe, trambib jalgu, kisendab.
Mitte keegi pole k .....
Tuhala Nõiakaev
Tuhala Nõiakaev hakkas keema,
tule, lähme teda kaema!
Keeb seni, kuniks lund
ja lumevett jätkub,
nõiahellad Nõiakaevus teevad pattu.
Tule, lähme siis ruttu,
oma silmaga kaema imet!
Tuhala Nõiakaev on nõidade saun,
muinasjutu hõnguline-
see Tuhala Nõiakaev...
Ööpimedas
Universumi seest puhuvates tuultes
ühtäkki sees on midagi sa tead
su poole pöördund silmades ja huultes
on sulle miskit olulist ja head
Hetk oli sulle armuks mitu tundi
need käsivarred salliks ümber põimind
siis miskit üsna tavapärast sündis
siis tuli saatus tavaliselt lõi sind
Sa ärkad mõru pill on maitstud süljes
end väänad kiirelt kaisutavast kaenlast
need käsivarred vaenajal on küljes
ja sina oled magatanud vaenlast
Ööpimeduses lamad- puudub uni
öösisemuses kõnnid- kannad risti
miks puhata ei lastud hommikuni
miks soojast sülest külma kätte ki .....
Kevad tuleb päevadesse särama
Igas päevas võiks olla
oma ärkamise laul
Igas päevas võiks olla
midagi ilusat
Iga päev võiks olla
naeratav ja õnnetoov
Iga päev võiks olla
loomest tulvil ja uus
Iga päev võiks saata
ühe pisikese rõõmusõnumi
Iga päev võiks olla südames
üks soojendav päikesekiir
Küll kevad igasse päeva
tuleb särama,
kaunistama ilma ja inimest
Lausutud sõna
Võid ju arvata, et ah, mis nüüd mina
ma pole midagi erilist teinud?!
Aga tegelikult tõid naeratuse ta näole just sina!
Sinu lahkelt lausutud sõna või süsimusta huumori jupp,
teie kahe siseringi nali...
Hetkelise olemise kergusest kantuna sai ta jõudu end korrakski välja vedada voodist ja piiluda kardina vahelt õue...kevad läheneb vääramatu jõuga, mõtles ta ning tema silmanurka tekkis kuratlik läik.
tri:nu
Kaks mul päeva toredat
Mul kaks on päeva toredat,
mul kaks on sünnipäeva.
Eesti Vabariigi sünnipäeva eel,
sündisin siia ilma.
Siis taevas oli sinine
ja päike säras uhkelt.
Siis Eestimaa süli sai lilli täis-,
Ema mind oma rinnal häiutas,
kuniks magama jäin.
Iga päevaga sirgusin pikemaks,
Eestimaa mulle sai armsamaks.
Täna jälle rõõmu tunda ma võin-,
kaks mul päeva toredat!
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Valimiskõne
Tõde on, et tõde pole
tõeta elul etem mekk
tõde oleks - liiga kole
tõeta unel paksem tekk
tõde luusib nurki mööda
tõega söönuks napilt saab
tõeni jõuab raske tööga
tõega valituks - ei saa
tõde sageli teil jalus
tõde närib, hinge sööb
tõega elu oi kui valus
tõde ainult näkku lööb
tõde on, et ilmast ilma
tõde - ainult raha eest
tõeta lahe paistan silma
valige mind, Rahvameest!
Sinimustvalge
Sinised silmad on Sinul,
kulmud kui must metsaviirg,
valge on pale, kui vilud
on talvised külmad meil siin.
Sinises sügavust peitub,
jah, tõde ja õigust on seal,
mustades varjudes leidub
ajalooliselt halba ja head,
valges on peitumas rahu,
aususe, lihtsuse võlu,
neid varjundeid ellu meil mahub,
tuues meil naeru ja valu.
- Tarmo Selter -
2024