Sõnale ilmaelu leiti 32 luuletust
Ilmaelu
Kuigi sompus on maa ja taevas
ja hing mul kisub nutule.
Ma siiski püüan üle olla vaevast,
et süda sees ei rebeneks.
Nii mõttelõn ga aina ketran_,
vahest olen suves eneses.
Päiksekiiri sülle kahman,
laiali pillutan sügisel.
Nii turgutan ma oma hinge
ja säästan südant valudest,
et oleks vähem elus pinget,
et kõikjal oleks rahus meel.
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Elu-Sünd
Inimene sünnib siia ilma
nii armsa ja nääpsukesena.
Siin ilmas on nii palju kurja,
hakkab inimest mõjutama.
Inimene sünnib siia ilma
ei anta talle valida-.
Kes rikkusesse, kes vaesusesse,
saatusega tuleb leppida.
Inimene sünnib siia ilma
armastuse ja valuga,
kahjuks ei saa elu
kõike head meil pakkuda.
Siiski on meil kaunid jõulud,
mis hingel rõõmu kingivad,
südamel soojust annavad
ja kurbuse kaugele kannavad.
Tuul
Mis sel tuulel viga on,
muudkui tormab ja tormab,
rebib kuldseid lehti puult,
enda keerisesse korjab?!
Mis sel tuulel viga on,
muudkui ulub ja vingub,
terve päeva, kogu öö
on tal keelepaelad pingul?!
Tähekepanuta ju ta,
pole kunagi jäänud,
kunagi ei oke ka,
nii pöörane ta olnud!
Kauni suve ootus
Tule kaunis suvekene,
tule meie õuele,
tule suurde ilma laia,
kanna rahu hingele.
Tule kaunis suvekene,
punu pähe pärjakene,
rohus võilillekene,
kollane kui päiksekene.
Tule kaunis suvekene,
küta soojaks ilmakene,
las rõkkab laululinnukene,
las magada rahus lapsukene.
Tule kaunis suvekene,
paista sima ilmale,
kaasa võta valge tuvi,
rahutooja linnuke.
Tule, tule suvekene,
rahulik siis hing ja meel,
et sa ikka kestsd veel,
sind ülistamast ei väsi meel.
Metsas olla on tore
Metsas olla on nii tore,
seal justkui teine maailm on.
Seal on vaikne, kurjust pole,
aega kiiret, maha võtta saad.
Tuulgi tasane on metsas,
õrnalt õõtsub-, ei vingugi.
Vihmapilv, mis peakohal ujub,
sealt ei tule tilkagi.
Linnud vaikselt askeldavad,
kohendavad pesasid.
Metsatihnikus miskit praksub,
seal elab karu, sõbralik.
Metsarohelus mind võlub,
õhk kerge sisse hingata.
Metsas olles on hing nii rahus,
tunned end teise inimesena.
Linnukese kurbus
Mis kükitab see linnukene põõsas,
nõnda haledalt siutsub seal?
Vilksti pea käib siia-sinna,
vihmspiisad lehtede peal.
Tuul see raputanud põõsast valusalt,
linnu süda kurb on,
siutsub haledalt,
leinab linnupojukesi,
kes veel munast koorumata olid.
Leinab linnuemake,
kurb on tema lauluke.
Taevas on nii pilvine,
lein kohale jõuab minu hingele.